 |
 Käo kukkumine
|
Kägu
Kägu on keskmise suuruse ja pika sabaga
hallikirju lind, kes lennul võib kergesti pistriku või raudkulliga
segamini minna. Isaslinnul on mustrita sinihall ülapool, pea ja rind
ning peene tumeda viirutusega kõht. Emaslind on pruunikama
sulestikuga. Kõige paremini tuntakse kägu ilmselt kukkumise järgi -
"kukuu, kukuu" on isase käo kutsehüüd, millega meelitada oma
väljavalitud territooriumile emaslindu, kellega pulmi pidada.
Levila hõlmab kogu Euraasiat,
ulatudes isegi põhja-polaarjoone taha. Talvitusalad asuvad eelkõige
Aafrikas, Sahara kõrbest lõunas. Sealt saabuvad käod meile alles mai
alguses - tegu on pesaparasiitidega, kes munevad oma munad teiste
lindude pesadesse. Seetõttu peavad nende pesaperemehed juba
pesitsust alustanud olema. Ka nende elupaigad on seotud
pesaperemeeste levikuga - metsad, metsastepid, veekogude
kaldatihnikud, pargid, aiad, asulate servaalad jne.
Isaslinnud naasevad pesitsuspaikadele 3-4 päeva emaseid, hõivates omale võimalusel eelmise aasta territooriumi. Kukkumist alustavad nad 2-3 päeva hiljem. Emaslind võib muneda isegi kuni 20 muna, mis arvestades käo üsna suurt kasvu on väikesed - kõigest 3 grammi. Munad poetatakse värvuliste pesadesse, kuniks kasuvanemad toiduotsingutel viibivad. Võimalusel muneb emane kägu need sinna otse, vajadusel aga viib noka vahel kohale. Harilikult muneb iga emane kindla liigi pesasse, tõenäoliselt sinna, kus isegi üles kasvas. Eelistatumad on linavästrik, samuti lepalind, hall-kärbsenäpp, kadakatäks jt, kokku on pesaperemeeste liike teada üle 150.
Osa linde jätab oma pesa maha, kui
märkavad, et pessa on ilmunud võõras muna. Teised linnud võivad ka
võõra muna lihtsalt välja visata. Kui aga käo muna hauduma
hakatakse, on hiljem vähe lootust vanemlikele instinktidele vastu
saada. Paari nädala
pärast kooruvad käopojad kasvavad palju kiiremini, kui kasuõed
ja -vennad. Mõne päeva jooksul lükkab väike kägu nad pesast alla
või nõuab omale nii agaralt süüa, et teistele ei jää midagi.
Hoolsad kasuvanemad aga toidavad teda väsimatult.
Käo toiduks on peamiselt putukad, eriti maitsevad neile karvased liblikaröövikud, aga ka mardikad, sihktiivalised jt. Sigimisajadel võivad toituda ka värvuliste munadest, sügisel aga marjadest. Lõuna poole lendamist alustab ta juba väga varakult, juba augustis. Enamik lahkub siiski septembri esimesel poolel.
Kägu ei ole looduskaitse all.
Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis
oleva liigiga, kuid kelle arvukus on mõningases languses.
Ohuteguriks võib olla aina enam intensiivistuv põllumajandus,
mille tagajärjel väheneb nii saakputukate kui ka
pesaperemeeste arvukus. Samuti võib kliimamuutuste tõttu
tekkida fenoloogiline nihe kägude ja pesaperemeeste vahel,
sest lühemat maad rändavad linnud jõuavad kevadeti kohale
järjest varem, käod aga mitte.