Laululuik

Laululuik on suur, üleni valge sulestikuga lind, kes kasvult jääb pisut alla vaid kühmnokk-luigele. Kevadel ja suvel võib paljudel isenditel pea ja kael määrdunudpruun olla. Oma pikka kaela hoiavad laululuiged püstiselt. Nokk on pikk ja kiilukujuline, silmast sõõrmeteni kollane ja tipust must.

Peamiselt on laululuiged metsatundra ja taigavööndi järvede elanikud, pesitsedes eelkõige Skandinaavias ja Siberis ning talvitudes Kesk- ja Lääne-Euroopas. Kui varem on Eesti olnud laululuikedele oluline peatuspaik läbirändel, siis viimastel aastakümnetel on hakanud laululuik järjest enam ka pesitsejana meil kanda kinnitama. Kui 1990ndatel olid teada vaid üksikud juhtumid, siis nüüd hinnatakse meil olevat 250-300 haudepaari.

Meile saabub laululuik märtsis, läbirändel peatub kevadel kuni mai teise pooleni. Varakevadel, kui siselahed on veel osaliselt jääs, tuleb arvukalt laululuiki ka põldudele toituma. Peamiselt toituvad nad taimedest, kuid vähesel määral satub sekka ka selgrootuid. Vees olles hangivad nad toitu nokaga põhja küünitades, sügavamal vees isegi keha püstiselt alla suunates, nagu pardid.

Laululuiged pesitsevad mai lõpus-juunis. Pesa ehitavad emas- ja isaslind koos. Emaslind muneb pessa 4-6 kollakasvalget muna, mida haub umbes 36 päeva. Pea kohe pärast koorumist on pojad võimelised pesast lahkuma ning ujuvad, ehkki alguses eelistavad nad transpordivahendina ema selga kasutada. Lennuvõime tekib sügise alguseks. Septembri lõpust novembrini kestab sügisene ränne ja läbiränne Eestist. Kui esineb lahtist vett, jäävad osad isendit ka meile talvituma - hinnanguliselt 1000-3000 luike.

Laululuik kuulub II looduskaitsekategooriasse. Kuigi arvukus pesitsejana on paarikümne aastaga oluliselt kasvanud, tuleb meeles pidada ka Eesti väga olulist rolli rändepeatuspaigana paljudele isenditele. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuid lähitulevikus võib neid siiski negatiivselt mõjutada elupaikade kadu ja veekogude reostus.