| Liiginimi eesti
keeles |
Valgeselg-kirjurähn |
| Liiginimi ladina
keeles |
Dendrocopos
leucotos
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
On peetud samaks
linnuks suur-kirjurähniga. Hähn, tikk, tikas, puutikka, kirev
rähn, verev rähn, kirju rähn, verev rähn, kirirähn, kirju tikas,
kiritikk, haar, häär. |
| Suurus |
Kehapikkus 25-28 cm, tiibade siruulatus
38-40 cm, kaal 100-115 g. |
| Levik |
Levinud parasvöötme ja lõuna-boreaalsete
lehtmetsade vööndis, ulatudes Ida-Euroopast Jaapanini. Eestis
hajusalt levinud haudelind. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 4000-6000 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Elupaigana eelistab vanemaid niiskeid
leht- ja segametsi, elab ka puisniitudel, jõgedeäärsetes
puuderibades, väiksemates metsatukkades, talumaastikus ja suuremates
parkides. Elupaiga valikul on tähtsaim piisava hulga seisvate surnud
lehtpuude olemasolu. |
| Ränne |
Valgeselg-kirjurähn on Eestis peamiselt
paigalind, kuid sügisel (september ja oktoober) esineb ka
rändeliikumist ja talvel hulguliikumist. Talvel on üsna palju
sisserändajaid põhja poolt, kes tõstavad talvel kohalikku arvukust. |
| Toitumine |
Peamiseks toiduks on putukate valmikud,
tõugud ja vastsed, mida nokib puutüvedel, sageli ka langenutel. Pika
keelega urgitseb saagi välja ka peentest puupragudest ja
mardikatõukude käikudest. Erinevalt suur-kirjurähnist okaspuude
seemnetest ei toitu ja aasta jooksul menüü ei vaheldu. |
| Pesitsemine |
Pesitsema hakkab valgeselg-kirjurähn
alles hiliskevadel - mai teisel poolel. Oma pesaõõnsuse raiub ta
enamasti pehkinud lehtpuudesse, eelistades kaske ja haaba. Selle
vooderdamata põhjale muneb emaslind 4-5 muna, mida haub 14-16 päeva.
Pojad lennuvõimestuvad ja lahkuvad pesast 27-28 päeva pärast
koorumist. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate liikide II
kategooriasse, arvukuse trend on õnneks stabiilne ja liik on soodsas
seisundis. Peamiseks ohuteguriks on intensiivne metsamajandus. |