Valgeselg-kirjurähn

Valgeselg-kirjurähn on oma must-valge sulestikuga väga sarnane teistele kirjurähnidele, kuid nagu nimigi ütleb, on tema selg valge. Suur-kirjurähnist on ta pisut suurem, pikema kaela ja nokaga ning pigem nurgelise peaprofiiliga. Linnu sabaalune on luitunud punane, kõht nõrga kreemikasroosa varjundiga, erinevalt suur-kirjurähnist, kelle kõht on samuti punane. Veel iseloomustavad valgeselga triibulised kehaküljed ja must triip pea küljel, mis erinevalt suur-kirjurähni omast päris kiiruni välja ei ulatu, vaid jätab valge "läbipääsu". Isasel valgeselg-kirjurähnil on kiird üleni punane, emaslinnul aga must.

Liigi levila hõlmab peamiselt lõuna-boreaalseid leht- ja segametsi Ida-Euroopast kuni Jaapanini. Kesk-Euroopa populatsioonid on vanade metsade vähesuse tõttu äärmiselt killustunud. Eestis on nende käekäik viimastel aastakümnetel märgatavalt paranenud. Elupaigana eelistavad nad vanemaid niiskeid leht- ja segametsi, kuid elab ka puisniitudel, jõgedeäärsetes puuderibades, väiksemates metsatukkades, talumaastikus ja suuremates parkides. Peaasi, et elupaigas oleks piisaval hulgal seisvaid surnud lehtpuid. Valgeselja peamiseks toiduks on putukate valmikud, tõugud ja vastsed, mida ta nokib puutüvedel, sageli ka langenud puudel. Oma pika keelega urgitseb ta saagi välja ka peentest puupragudest ja mardikatõukude käikudest. Erinevalt suur-kirjurähnist ta okaspuude seemnetest ei toitu ja aasta jooksul menüü ei vaheldu.

Kogu oma levila ulatuses on valgeselg-kirjurähn peamiselt paigalind, kuid sügisel, septembris ja oktoobris, võib esineda ka mõningast rändeliikumist ja talvel hulguliikumist. Talvel esineb omajagu sisserändajaid põhja poolt, kes talvel kohalikku arvukust tõstavad. Pesitsema hakkab valgeselg-kirjurähn alles hiliskevadel - mai teisel poolel. Oma pesaõõnsuse raiub ta enamasti pehkinud lehtpuudesse, eelistades kaske ja haaba. Selle vooderdamata põhjale muneb emaslind 4-5 muna, mida haub 14-16 päeva. Pojad lennuvõimestuvad ja lahkuvad pesast 27-28 päeva pärast koorumist.

Valgeselg-kirjurähn kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse, kuid õnneks on nende arvukus stabiliseerunud ja praegu võib öelda, et tegu on soodsas seisundis oleva liigiga. Peamisteks ohuteguriteks on eriti Euroopas elupaigaks sobivate metsade pindala vähenemine, lehtpuuliikide raieküpsuse vanuste alandamine, okaspuukultuuride rajamine lehtpuu kasvukohatüüpi ning vanade lehtpuude ja seisvate surnud puude eemaldamine metsade majandamisel.