| Liiginimi eesti
keeles |
Väike-kirjurähn |
| Liiginimi ladina
keeles |
Dryobates minor
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Väike rähn, väike rui,
hähn, tikk, tikas, puutikka, kirev rähn, verev rähn, kirju rähn,
kirirähn, kirju tikas, kiritikk, haar, häär. |
| Suurus |
Kehapikkus 14-16,5 cm, tiibade siruulatus
24-29 cm, kaal 20-28 g. |
| Levik |
Levinud kogu Euraasias Portugalist,
Inglismaast ja Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini. Isoleeritud
populatsioon asub ka Põhja-Aafrikas Alžeerias ja Tuneesias. Eestis
kõikjal üldlevinud haudelind. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 3500 - 5000 haudepaari. |
Elupaik
|
Elab peamiselt vanemates leht- ja
segametsades, parkides, puisniitudel, puuderibades ja aedades.
Sageli veekogude äärsetes puistutes. Asustab ka väikese pindalaga
sobivaid puistuid. Suurtes metsamassiivides esineb rohkem
servaaladel. Eelistab majandamata metsi, kus on vanu ja surnud
seisvaid puid. |
| Ränne |
Peamiselt paigalind, kuid pesitusvälisel
ajal toimuvad hulguliikumised ja sügisel (peamiselt septembris ja
oktoobris) ka ränne. Talveks saabub Eestisse hulgaliselt külalisi
põhja ja kirde poolt. |
| Toitumine |
Toiduks on koorealused mardikad
(siklased, üraskid) ning hobusipelgad. Sügisel ja talvel sööb ka
seemneid, kuid käbisid lüdida ei suuda. |
| Pesitsemine |
Pesitsusaeg algab isaslinnu tasase
trummeldamisega kuival puuoksal, mis on palju nõrgema heliga kui
suur-kirjurähnil. Pesaõõnsuse raiuvad harilikult lehtpuusse, enim
meeldivad kuivanud ja poolkõdunenud haava- või lepatüved. Emaslind
muneb mai lõpul 5-6 muna, mida haub 2 nädalat. Pojad saavad
lendamise selgeks juuni lõpus või juuli alguses. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub kaitstavate lindude III
kategooriasse. Ohuteguriks on vanade leht- ja segapuistute pindala
vähenemine ning surnud puude eemaldamine metsamajanduse käigus. |