 |
 Väike-kirjurähni
trummeldamine |
Väike-kirjurähn
Väike-kirjurähn on Eesti rähnidest kõige väiksem. Tal on lühike ümar kere, ümar pea ja lühike terav nokk. Linnu eesselg on must, tiivad ja tagaselg valgevöödilised. Pea küljel on must vööt, mis ei ulatu kiiruni välja, jättes kitsa valge lahu. Isaslinnu kiird on punane ja musta äärisega. Emase sulestikus aga punast pole ja kiird on määrdunud-pruunikasvalge.
Liik on levinud kogu Euraasias Portugalist, Inglismaast ja Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini. Isoleeritud populatsioon asub ka Põhja-Aafrikas Alžeerias ja Tuneesias. Väike-kirjurähn on kogu levila ulatuses paigalind, kuid pesitsusvälisel ajal toimuvad hulguliikumisel ja sügisel (peamiselt septembris ja oktoobris) mingil määral ka rännet. Talveks saabub niisiis Eestisse hulgaliselt külalisi põhja ja kirde poolt.
Väike-kirjurähnid elutsevad peamiselt vanemates leht- ja
segametsades, parkides, puisniitudel, puuderibades ja aedades. Sageli
esineb neid ka veekogude äärsetes puistutes. Suurtes metsamassiivides
leidub neid rohkem servaaladel. Eelkõige eelistavad nad majandamata
metsi, kus on vanu ja surnud seisvaid puid. Nagu enamik rähne, otsivad
ka väike-kirjurähnid toitu peamiselt puutüvedel turnides. Neile on
toiduks puukoore all olevad mardikad ja hobusipelgad. Sügisel ja
talvel võivad nad ka seemneid süüa, kuid käbide lõhkumine käib neile
üle jõu.
Pesitsusaeg algab isaslinnu tasase trummeldamisega kuival puuoksal, mis on palju nõrgema heliga kui suur-kirjurähnil. Pesaõõnsuse raiuvad nad harilikult lehtpuusse, eelistades kuivanud ja poolkõdunenud haava- või lepatüvesid. Mai lõpus muneb emaslind 5-6 muna, mida haub 2 nädalat. Pojad saavad lendamisoskuse selgeks juuni lõpul või juuli algul.
Väike-kirjurähn kuulub kaitstavate lindude III
kategooriasse. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas
seisundis, kuid arvuks on langenud nii Eestis kui ka globaalsel
skaalal. Ohuteguriks on vanade leht- ja segapuistute pindala
vähenemine ning surnud puude eemaldamine metsamajanduse käigus.