| Liiginimi eesti
keeles |
Rootsiitsitaja |
| Liiginimi ladina
keeles |
Emberiza
schoeniclus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Roovarblane, vesivärb,
vesirästas, vesikuningas, kõrkjalind, pajutsirk, pajuharakas,
vesitsiitsitaja |
| Suurus |
Kehapikkus 13,5-15,5 cm, tiibade
siruulatus 21-25 cm, kaal 15-24 g. |
| Levik |
Pesitseb kogu Euroopas v.a
lõunapoolsemates osades. Samuti pesitseb Kaukaasias ning Venemaal ja
Kesk-Aasias. Euroopa asurkond talvitub Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning
Põhja-Aafrikas, Aasia asurkond eelkõige Kesk-Aasias, Iraanis,
Pakistanis ja Hiinas. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 50 000 - 100 000
haudepaari. Talvine arvukus 10 - 100 isendit. |
| Elupaik- ja viis |
Eelistab niiskeid taimestikurikkaid
biotoope (mererannik, väikesaared, sisemaa tasandikud ja roostikud,
erinevad märgalad), seega paiku, kus leidub kõrkjaid, pilliroogu ja
tihedat rohtu. Väldib suuri metsamassiive ja lagedaid taimestikuta
alasid. |
| Ränne |
Rändlind. Saabub
märtsi lõpus või aprilli alguses, lahkub septembri keskpaigast
novembri alguseni. Üksikud isendid võivad talvituda.
|
| Toitumine |
Sööb võrdselt nii taimset kui loomset
toitu: seemned, õrnad taimepungad, putukad, väikesed limused. |
Pesitsemine ja
areng
|
Eelistatult pesitseb roostikus, luhtadel,
sooaladel ja siseveekogude kaldavööndis. Pesa on hästi varjatud,
asudes maas rohu sees või mättal kulu varjus. Harvem võib see asuda
ka madalal põõsal. Mai alguseks muneb emaslind enda valmistatud
tarna- ja rohukõrtest pessa 4-6 muna, mida haub 12-14 päeva. Pojad
jäävad pessa 10-13 päevaks ja sel ajal toidavad neid mõlemad
vanemad. Sageli pesitseb suve jooksul 2 korda. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei ole looduskaitse all. Ravhusvaheliste
ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis, kuid langeva
arvukusega. |