 |
 Rootsiitsitaja
laul |
Rootsiitsitaja
Rootsiitsitaja on varblasest veidi
väiksem värvuline, kelle lemmikelupaikadeks on madalsood, jõelohad,
järvekaldad ja märjad põõsasniidud - paigad, kus leidub kõrkjaid,
pilliroogu ja tihedat rohtu. Seal toituvad nad nii taimsest kui ka
loomsest: seemned ja õrnad lehepungad, putukad ja väikesed limused.
Linnu sulestik on suuremas osas pruun
ja beežikasvalge tumedate triipudega, sabaserv on valge. Suvirüüs
isaslind on kergesti äratuntav musta pea ja kurgualuse ning kriitvalge
kaeluse järgi. Emaslinnud ja talirüüs isased on pruuni pea, beeži
varjundiga kulmutriibu ning hallika kiiru ja põsega. Rootsiitsitaja
laul on lihtne ja lühike, koosnedes säutsuvatest silpidest, mida lind
aeglaselt kordab.
Liigi levila katab pea kogu Euroopat,
kuigi pesitsejana neid Lõuna-Euroopas ei esine. Aasias ulatub leviku
idapiir Ohhoota mereni, lõunapiir jääb Kesk-Aasiasse. Nad eelistavad
niiskeid taimestikurikkaid biotoope (mererannik, väikesaared, sisemaa
tasandikud ja roostikud, erinevad märgalad), väldivad aga suuri
metsamassiive ja lagedaid taimestikuta alasid. Rootsiitsitaja on
rändlind, kelle talvitusalad asuvad Lääne- ja Lõuna-Euroopas, ka
Põhja-Aafrikas. Aasia asurkonnad talvituvad Kesk-Aasias, Iraanis,
Pakistanis, Hiinas ja Jaapanis. Eestisse saabuvad rootsiitsitajad
märtsi lõpus või aprilli alguses, kusjuures isased emastest veidi
varem.
Pesitsetakse eelistatult roostikus,
luhtadel, sooaladel ja siseveekogude kaldavööndis. Pesa on hästi
varjatud, asudes maas rohu sees või mättal kulu varjus. Harvem võib
see asuda ka madalal põõsal. Mai alguseks muneb emaslind enda
valmistatud tarna- ja rohukõrtest pessa 4-6 muna, mida haub 12-14
päeva. Pojad jäävad pessa 10-13 päevaks ja sel ajal toidavad neid
mõlemad vanemad. Sageli pesitsevad rootsiitsitajad suve jooksul kaks
korda. Äralend talvitusaladele toimub septembri keskpaigast novembri
alguseni, kuid üksikud isendid võivad jääda ka meile talvituma.
Rootsiitsitaja ei ole Eestis
looduskaitse all, olles sobivates pesitsusbiotoopides igati arvukas ja
tavaline lind. Ravhusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas
seisundis, kuid langeva arvukusega.