Lauk

Lauk on varesesuurune, ümmarguse laia kere, lühikese saba ja väikese ümara peaga ruiklaste sugukonda kuuluv veelind. Sulestik on üleni tumehall, kuid pea on must, nokk ja laup aga valged. Laugu jalad on tugevad ning tal on pikad, sagarlestadega ääristatud varbad, mille abil paremini ujuda, joosta ja isegi veetaimedel kõndida.

Lauk on levinud Euraasia ja Põhja-Aafrika metsa-, stepi-, kõrbe-, ja subtroopilise vööndi veekogudel ning Austraalias ja Uus-Meremaal. Oma levila lõunapoolsematel aladel on tegu paigalinnuga, kuid enamik meil pesitsevaist isendeist rändab talveks Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Kevadel saabuvad laugud märtsis või aprilli alguses.

Eestis on lauk tavaline haudelind, kes pesitseb taimestikurikastel järvedel ja madalamatel merelahtedel, samuti suurematel jõgedel ja settetiikidel või roostikes. Lauk toitub valdavalt veetaimede pehmematest osadest ja selgrootutest loomadest. Laugu pesa kujutab endast kuivanud taimevarte kuhja, mis vooderdatakse märgade pilliroo- jt taimede lehtedega. Pesa rajatakse madalasse vette või veekogu vahetusse lähedusse. Mais muneb emaslind 5-7 kollakat, väikeste hallide täppidega muna, mida haub umbes 22 päeva. Pojad on pesahülgajad ja valmis kohe pärast koorumist ja ära kuivamist pesast lahkuma. Lennuvõimestuvad nad juuli teisel poolel, seni aga abistavad neid vanemad.

Augusti lõpus hakkab roostikurikastesse lahtedesse ja suurematesse järvedesse kogunema hulgaliselt läbirändajaid, nende arvukus saavutab maksimumi oktoobris, mil nt Matsalu siselahel võib peatuda 20 000-30 000 lindu. Sügisränne lõppeb novembris-detsembris. Üksikud isendid võivad siiski ka Läänemerele talvituma jääda.

Laugud ei kuulu Eestis looduskaitse alla, siiski on nende arvukus languses. Euroopa mastaabis on lauk hinnatud ohulähedaseks liigiks, keda ohustab eelkõige veekogude reostus.