Tait
Tait on tumeda sulestikuga umbes tuvisuurune lind, keda sageli nimetatakse ka tiigikanaks. Tal on pikk saba ja pikkade varvastega pikad rohelised jalad. Sulestik on peaaegu üleni must - ülapool pruunika varjundiga ja külgkerel valge joon. Ka sabaalune on valge. Kõige silmapaistvamad on aga taida nokk ja laubakilp, mis oma erepunase värviga mustal taustal hästi eristub. Sugupooled on sarnased.
Nagu viitab talle rahvasuus antud nimetus tiigikana, elavad taidad peamiselt väiksemate, eutroofsete ja rikkaliku taimestikuga veekogude ääres. Selleks võivad sobida nii väikesed sisemaa järved, tiigid (sh settetiigid), riimveelised rannikulahed ja ranniku jäänukjärved. Toitu on taidad harjunud nokkima taimede veelähedastelt osadelt, kus leidub erinevaid selgrootuid - veeputukaid, ämblikke või limuseid. Tänu oma pikkadele varvastele ei vaju tait lamandunud veetaimedel kõndides vette. Samas on ta ka väga hea ujuja ja sukelduja. Lisaks võib ta kiiresti taimestiku vahel joosta ja osaalt mööda taimi ronida. Õhku tõusevad nad harva, aga rändel lendavad väga osavalt ja kiiresti.
Taidad pesitsevad tihedates roo-, hundinuia-, osja- ja kaislatihnikutes veekogude kallastel. Nende pesa kujutab endast vee lähedal asuvat põõsal, puul, kännutüükal, mättal või lihtsalt lamandunud roostiku hunnikul olevat alust, mis moodustub veetaimedest ja värsketest okstest. Emaslind muneb aprillis-mais 5-12 valget pruunitäpilist muna. Haudumine kestab 19-22 päeva - mune haub valdavalt isaslind või siis toidab isaslind emast haudumise ajal. Isane võtab enda peale ka poegade toitmise juhul, kui emaslind pesitseb juunis-augustis veel korra. Pojad on pesahülgajad ja hakkavad juba ühe päeva möödudes ujuma ja sukelduma. Lennuvõime saavutavad nad u 35-päevaselt. Esimese kurna pojad jäetakse varakult maha, kuid ööseks kogunetakse veel kodupesale.
Taidad elavad pea kõikjal üle Euroopa (levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome), samuti Lääne-, Lõuna- ja Kagu-Aasias ning üle kogu Aafrika, v.a kõrbealad. Levila põhja- ja idaosas taitadel rännata talveks lõunasse, sest veekogud saavad peale jääkaane. Aga seal, kus talved on mahedad või lausa soojad, on tait paigalind. Meile saabuvad taidad aprilli lõpus-mai alguses ning lahkuvad septembris-oktoobris.
Väikesearvulise areaalipiiri lähedal oleva liigina kuulub tait Eestis kaitsealuste liikide III kategooriasse ja on Eesti Punase nimestiku järgi ohualdis. Globaalselt on liik soodsas seisundis ja stabiilse arvukusega.