Tikutaja

Tikutaja on keskmise suurusega kahlaja, kes enamasti hoidub varju. Tema välimus on väga iseloomulik: jässakal kehal on ebaproportsionaalselt pikk ja sirge nokk (umbes 7 cm), samas kahlaja kohta võrdlemisi lühikesed jalad. Linnu sulestik on ülapoolel pruun, selgete kollakaskreemikate suleservadega, mis moodustavad peas ja seljal triibud. Keha küljed on tähnilised ja kõht valge.

Lisaks eriskummalisele kehakujule tunneb tikutaja kergesti ära ka hääle järgi. Nimelt on tema lend mõnikord küllaltki kärarikas, aga mitte selle tõttu, et lind lennu ajal häälitseks. Iseloomulik heli tekib hoopis sellest, et tikutaja teeb saba ja tiivasulgedega erilisi liigutusi, mis muudab lennu omapäraselt möhisevaks. Eriti sage on see heli kevadel, mängulennu ajal, mil isaslinnud kõigest väest möhiseda püüavad. Just selle tõttu ongi tikutaja saanud endale rahvasuus nimeks taevasokk, sookits jne...

Tikutajad pesitseb erinevat tüüpi niisketel avamaastikel, eelistades soid, luhtasid ja siirdesoosid, kuid ka niisketel niitudel ja heinamaade vesisematel osadel. Nende lemmikelupaigaks on mätlikud mülkad järvede abajates, kus saab mätaste vahel toitu otsida, ise peaaegu nähtamatuks jäädes. Toiduks on neile igasugused ussikesed, putukad ja nende vastsed, vahel harvem ka taimede seemned ja võrsed. Tikutaja vajab toitumiseks märga, pehmet maapinda, kuhu oma pikk nokk sisse torgata. Tema nokk on äärmiselt tundlik, aidates mudasse pistetult linnul aru saada, kus saakloomad täpselt ringi vingerdavad.

Pesa ehitavad tikutajad kas mättale või rohu sisse. Pesaks on lihtne kraabitud lohk, mis on seest rohukõrtega vooderdatud. Maikuu esimesel poolel muneb emaslind 4 pruunikat hallide ja pruunide laikudega muna, mida haub 18-22 päeva. Erinevalt enamikest kahlajatest ei suuda tikutajatibud kohe iseseisvalt toituda. Koorunud poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. Teist korda pesitsetakse juunis, kui esimesed pojad on juba lennuvõimestunud.

Tikutaja ei kuulu looduskaitse alla, kuid nende arvukus on oluliselt langenud ja viimati on liik Eesti Punase nimestiku järgi hinnatud väljasuremisohus olevaks. Neid ohustab elupaikade kadu (peamiselt kuivendamise tõttu). Samuti on tegu jahilinnuga, keda osades Euroopa riikides kütitakse massiliselt.