| Liiginimi eesti keeles | Pasknäär |
| Liiginimi ladina keeles | Garrulus glandarius |
| Rahvapäraseid nimesid | Pasknärakas, paskraat, metsnäär, pajuharakas |
| Suurus | Kehapikkus 32-35 cm, tiibade siruulatus 54-58 cm, kaal 140-185 grammi |
| Levik | Levinud pea kogu Euroopas (puudub Islandil, Skandinaavia mägialadel), samuti levinud Loode-Aafrikas ja Aasias, eelkõige Lõuna-Venemaal, kuni Korea poolsaare ja Jaapanini. Eestis levinud vastavalt sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule. |
| Arvukus | Eestis pesitseb 30 000 - 50 000 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis | Elupaigaks on igasugused puistud, pesitsusajal on aga seotud tihedamate metsadega, eriti kuuse-segametsadega. |
| Ränne | Peamiselt paigalind, enamus linde talvitub. Suuremad pasknääride liikumised on märgatavad augustist oktoobrini, mil Eestit läbivad ka põhja poolt tulevad linnud. Pasknääride ränne on intensiivsem toiduvaesematel aastatel. Tagasi saabuvad märtsi lõpuks. |
| Toitumine | Omnivoor. Sügisel ja talvel peamiselt taimne toit, nt tammetõrud ja marjad. Kogub tõrusid talvevarudeks. Kevadel ja suvel peamiselt loomne toit, nt maipõrnikad, siklased ja kärsaklased. Harvem võib sattuda toidulauale ka pisinärilisi, väikseid linde ja nende mune, sisalikke ning konni. |
| Pesitsemine ja areng | Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos kõige sagedamini kuusele, kuni 10 m kõrgusele raskesti märgatavasse kohta. Pesa on üsna lame ja koosneb väljaspoolt raagudest, seest aga samblast, rohujuurtest ja muust pehmemast materjalist. Emaslind muneb 5-7 hallikasrohelist, pruunikate tähnide ja laikudega muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud 16-17 päeva. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kolmenädalastena. Vanalinnud hoolitsevad poegade eest kuni sügise saabumiseni. |
| Koht ökosüsteemis | Puidukahjurite hävitaja ja tammetõrude levitaja. |
| Ohustatus ja kaitse | Looduskaitse alla ei kuulu. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on soodsas seisundis ja stabiilse arvukusega. |
|
|
|
|