Merikotkas

Liiginimi eesti keeles	Merikotkas
Liiginimi ladina keeles	Haliaeetus albicilla
Rahvapäraseid nimesid	Merikotkas, valgesulg, helehänd, valgesaba-kotkas, merisääsk.
Suurus	Keha üldpikkus 76-94 cm, tiibade siruulatus 190-240 cm. Kaal isaslinnul 3,9-4,2 ja emaslinnul 4-6 kg.
Levik	Levikuareaal ulatub Euroopast Põhja-Aasiani, India, Hiina, Jaapani ja Gröönimaani. Euroopas pesitseb põhja-, kesk- ja ida-Euroopa riikides. Eestis esineb üksikutes pesapaikades.
Arvukus	Eestis pesitseb 290-330 haudepaari, talvitub 1000-1500 isendit.
Elupaik ja -viis	Eelistab veekogude lähedasi elupaiku, enamasti on need väga vanad kuuse-segametsad ja männikud. Sagenenud on pesade ehitamine lageraielankide säilikpuudele, mille tõenäolisteks põhjusteks on väga heade elupaikade vähesus ning olemasolevate elupaikade asustamine liigikaaslaste poolt.
Ränne	Eestis paigalind. Vanalinnud aastaringselt pesapaikade läheduses, noorlinnud hulguvad, sügisel lendavad enamasti lõuna suunas.
Toitumine	Toitub veelindudest, veeimetajatest ning nende poegadest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid. Toitumisel on küllalt tähtsal kohal raiped, eriti aga randauhutud hülgekorjused.
Pesitsemine ja areng	Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Aprilli alguses muneb emaslind 2 muna, mida haub 35 päeva. Poegadest kasvab üles enamasti vaid üks - põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism ja rüselused, millede tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5-6 nädala vanuselt, pesast lahkuvad nad juba kahe kuu vanusena. Pesakond püsib koos kuni sügiseni.
Ohustatus ja kaitse	I kaitsekategooria liik. Vahepeal oli Eestis väljasuremisohus, keda madalseisus võis olla alles vähem kui 10 paari. Suurimateks ohuteguriteks on inimesepoolsed häiringud ja sobivate pesapaikade puudus. Saakloomade ja -lindude kaudu esineb pliimürgistust.