Merikotkas

Merikotkas on Eesti suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus küünib 2,4 meetrini. Tema tiivad on pikad ja laiad, tiivaotstes on iseloomulikud "sõrmed". Saba on üsna lühike ja nürilt kiiljas, kael pikk ja nokk tugev, andes väga iseloomuliku lennupildi. Sulestiku põhivärvuseks on pruun, pea ja kael tavaliselt heledam kollakaspruun. Vanalinnu nokk on kollane ja saba üleni valge või pisut pruunisegune.

Liigi levila ulatub Euroopast Põhja-Aasiani, India, Hiina, Jaapani ja Gröönimaani. Euroopas pesitsevad merikotkad peamiselt Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Eestis pesitseb merikotkas üksikutes paikades - arvukuseks hinnatakse 290-330 haudepaari. Tegu on liigiga, keda 70ndatel madalseisus olle pesitses meil vaid kümmekond paari. Merikotkas, nagu kõik kotkad, kuulub I kaitsekategooriasse. Praeguseks on tänu kaitsemeetmetele arvukus tõusnud, kuid ranget kaitset tuleb kindlasti jätkata.

Merikotkas eelistab veekogude lähedasi elupaiku, enamasti on need väga vanad kuuse-segametsad ja männikud. Sagenenud on ka pesade ehitamine lageraielankide säilikpuudele, mille tõenäolisteks põhjusteks on väga heade elupaikade vähesus ning olemasolevate elupaikade asustamine liigikaaslaste poolt. Põhiliseks pesapuuks on mänd, selle puudumisel võidakse kasutada ka haaba. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Pesa asub alati kõrgel ladvas ja sinna on võimalik vaba juurdelend.

Aprilli alguses muneb emaslind 2 muna, mida haub 35 päeva. Enamasti kasvab poegadest üles vaid üks - põhjuseks poegade pesasisene kannibalism ja rüselused, mille tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Pojad hakkavad pessa toodud toidust ise jagu saama alles 5-6 nädala vanuselt, pesast lahkuvad 2 kuu vanusena. Sügiseni püsib pesakond koos.

Toiduks on merikotkale veelinnud, veeimetajad ja nende pojad, samuti haiged või lõpnud kalad. Nad on ka osavad veelindude pesarüüstajad. Talvel võivad nad isegi nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid jahtida. Lisaks jahipidamisele moodustab suure osa toidust siiski ka raibe, eriti randauhutud hülgekorjused. Tippkiskja ja raipesööjana on merikotkad väga haavatavad igasugu mürkidele, mis mööda toiduahelat ülespoole rändavad. Üks põhjuseid, miks nende käekäik eelmisel sajandil nii kehv oli, oli pliihaavlite laialdane kasutamine jahipidamisel ja mürgitatud raiped.