| Liiginimi eesti
keeles |
Käosulane |
| Liiginimi ladina
keeles |
Hippolais icterina
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Ööbikuköster, jõhvilind, heinaniitja
|
| Suurus |
Kehapikkus 12-13,5 cm, tiibade siruulatus
~22 cm, kaal 11-15 g. |
| Levik |
Pesitseb valdavalt Euroopas, kus tema
levikuala ulatub Kirde-Prantsusmaast Skandinaavia ja Musta mereni.
Aasias jätkub levik Obi jõeni idas. Talvitusalad asuvad
Lõuna-Aafrikas. Eestis üldlevinud liik. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 150 000 - 200 000 paari. |
| Elupaik ja -viis |
Eelistab pesitsemiseks lehtmetsi,
puutukki, puisniite, aedu ja parke, kuid esineb ka segametsades ja
kuivades männikutes. Päevase eluviisiga. |
| Ränne |
Rändlind. Saabub
Eestisse tavaliselt maikuu jooksul ja lahkub augusti
lõpus-septembris. Talvitusalad asuvad troopilises Aafrikas,
peamiselt ekvaatorist lõuna pool, kuhu linnud rändavad Itaalia ja
Balkani poolsaare kaudu.
|
| Toitumine |
Putuktoiduline. Mitmesuguseid putukaid,
peamiselt kahetiivalisi, aga ka liblikaid ja nende röövikuid, hangib
puude võrast. Suve lõpus võib ka marjadest toituda. |
Pesitsemine ja
areng
|
Olenevalt elupaigast ehitatakse pesa kas
okas- või lehtpuule kuni 8 m kõrgusele maapinnast. Pesapaiga valib
isaslind, pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesa koosneb kuivadest
rohukõrtest, lehetükikestest, taimevillast ja ämblikuvõrgust ning on
väljastpoolt tihti kaetud kasetohu valgete helvestega. Emaslind
muneb mai lõpul või juunis 4-6 heleroosat mustade täppidega muna,
mida haub 11-14 päeva. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Pojad on
pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei ole looduskaitse
all. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas
seisundis, kuid langeva arvukusega.
|