 |
 Suitsupääsukese
laul |
Suitsupääsuke
Suitsupääsuke on pikkade
teravaotsaliste tiibadega ja pika sabahargiga lind. Sulestiku ülapool
on must ja läigib sinakalt, alapool on aga valge, sinimusta rinnavöödi
ning roostepunase kurgualuse ja laubaga. Nad on ühed sagedamini
taluõuedes kohatavad linnud, olles läbi aegade hoidnud inimeste
lähedusse. Seetõttu on nad pälvinud Eesti rahvuslinnu tiitli.
Suitsupääsuke on väga osav lendaja ning laskub maapinnale haruharva, mistõttu on nende jalad lühikesed ja haprad. Puhkehetked veedavad pääsukesed telefonitraatidel, katuseharjal, raagus puuokstel või pillirookõrtel. Toituvad nad peamiselt õhus, püüdes seal lendavaid putukaid: kärbseid, sääski, mardikaid, liblikaid, kiile jne. Harva võivad nad saagi ka rohult või majaseinalt napsata.
Elupaigaks on suitsupääsukestele kultuur- ja avamaastikud. Inimese lähedusse hoiavad nad kahel põhjusel: esiteks esineb vähe looduslikke struktuure, kuhu pääsuke võiks oma pesa rajada. Koopavõlve ja kaljunukke asendavad meil hooned jt tehisstruktuurid. Teiseks on loomakarjade läheduses palju putukaid, mis pääsukestele on äärmiselt meeltmööda. Vanarahvas on öelnud, et kui suitsupääsukesed maadligi lendavad, on oodata vihma. Sellel on tõetera taga, sest õhuniiskuse suurenedes on putukatel raskem kõrgel lennata, tuues alla ka pääsukesed.
Suitsupääsukesed on küllaltki pesapaigatruud, naastes igal aastal samasse kohta pesitsema. Pesa ise ehitatakse aga igal aastal uuesti. See on mudast, rohukõrtest ja karvadest koosnev tugev kausikujuline ehitis, mida niisutatakse süljega. Mai teises pooles või juuni alguses muneb emaslind sinna 3-7 punakaspruuni täpilist muna, mida haub 14-15 päeva. Jaheda ilma korral võib haudumise aeg pikeneda, sest toiduotsinguiks kulub rohkem aega. Et ebasoodsates tingimustes mitte nälga surra, esineb pääsupoegadel tardumusuni, mille ajal ainevahetus aeglustub ja kehatemperatuur langeb. Heade ilmadega toidetakse aga poegi kuni 600 korda päevas. Lennuvõimestumine toimub 19-22 päeva vanuselt, kuid ka pärast seda tulevad pojad veel paari nädala jooksul pessa ööbima ja saavad vanalindudelt toitu, enne kui päris ise putukaid püüdma asuvad. Suve jooksul võidakse pesitseda mitu korda.
Peagi kogunevad noored suitsupääsukesed
suurtesse parvedesse toitu otsima. Esineda võib ka segasalku, mille
koosseisus on lisaks räästa- ja kaldapääsukesed. Suve teisel poolel
kogunevad suured pääsukeseparved veekogude kaldaroostikesse ööbima,
toitudes seal lehetäidest jt putukatest. Kui vanasti arvati selle
tõttu, et pääsukesed poevad talveks järvemutta, siis tegelikult on
tegu rändlinnuga, kes võtab ette pika teekonna Lõuna-Aafrikasse.
Suitsupääsuke kuulub Eestis III looduskaitsekategooriasse. Kui rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, siis nii meil kui ka globaalsel skaalal on täheldatud tõsist liigi arvukuse langust. Pesitsusaladel ohustab neid intensiivne põllumajandus, mille tõttu kaob suitsupääsukeste toidubaas. Tänapäeval koondub järjest enam loomakasvatusi suletud farmidesse, seega kaovad sobivad elupaigad. Rändeteedel ohustab suitsupääsukesi aga illegaalne küttimine. Talvitusaladel Aafrikas ohustab neid kliimamuutustest tingitud toidunappus, sest sademete tsüklid on häiritud, samuti rohumaade ja metsade kultuuristamine.