| Liiginimi eesti keeles | Punaselg-õgija |
| Liiginimi ladina keeles | Lanius collurio L. |
| Rahvapäraseid nimesid | Rukkivarblane, pajuharakas, rukkiharakas |
| Kehamõõtmed | Keha pikkus 11...20 cm, tiiva pikkus 9,0...9,8 cm |
| Kehamass | Kehamass tavaliselt 27...32 g |
| Levik | Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule. Üldiselt on liik levinud peaaegu kogu Euraasias. |
| Arvukus | Aastas on meil ilmselt 20 000 pesitsuspaari. |
| Elupaik ja -viis | Elupaigaks on igasugused hõredad leht-, sega- ja okaspuistud, kõige sagedamini esineb puisniitudel ja põõsastikkudes. Pesitsusajal elutseb paaridena. Päevase eluviisiga. |
| Ränne | Punaselg-õgija on Eestis rändlind. Saabub meile tavaliselt mai keskel. Esimesena saabuvad isalinnud. Lahkuvad augustis, septembris. Vanalinnud lahkuvad varem kui noored. Ränne toimub öösel ja üksikult. Talvitusalad asuvad Aafrika lõunaosas. |
| Toitumine | Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt putukad-metsakahjurid. Harva toitub selgroogsetest loomadest. Enne söömist torkab jahisaagi kuhugi terava puuokka või okastraadi otsa. |
| Pesitsemine | Pesa ehitatakse madalale põõsale või hekki. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesamaterjaliks on peened raokesed ja rohukõrred. Kurnas on 5...7 muna, mis on tavaliselt rohekad. Üldiselt varieeruvad munad nii kuju kui ka värvuse poolest. |
| Areng | Haudevältus 14...16 päeva. Haub emalind. Poegade toitmisega tegeleb peamiselt isalind. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Suguküpsuse saavutavad järgmisel kevadel. Keskmine eluiga 1,2...1,6 a. Maksimaalne eluiga 6 aastat. |
| Koht ökosüsteemis | Piirab igasugustes metsades ja aedades taimtoiduliste ja röövtoiduliste putukate levikut. |
| Ohustatus ja kaitse | Kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. |
|
|
|