Emane punaselg-õgija

 

Punaselg-õgija

Punaselg-õgija on umbes talvikese suurune tugev ning jässakas lind. Tema konksja tipuga nokk hambakesega ülanokal meenutab röövlinnu nokka. Saaki varitseb punaselg-õgija põõsa või puu oksal, telefonitraadil ja mujal sellistel kohtadel, mis võimaldavad ümbrust jälgida. Ta häälitseb üldiselt harva ja on seltsimatu. Lend on lainjas ning lühikestel vahemaadel ka sirgjooneline. Saaki märgates sööstab ta noolena selle poole ja napsab osavalt õhust kui ka maapinnalt. Rohus liikuvat saaki luurab rappelennul nagu kull, püsides ägedalt tiibu liigutades ühel kohal.

Punaselg-õgija peamiseks toiduks on putukad, harvemini väikesed selgroogsed. Õgijatele on iseloomulik toidutagavarade soetamine, mida nad talletavad teravate oksatüügaste, okaste või okastraadi otsa pistetuna. Vahel leitakse põõsal mitmeid "vardasse aetud" suuri putukaid, konni ja harva ka väikesi linde või hiiri. Neid tagavarasid oma vabaõhuaidast kasutab punaselg-õgija varastel hommikutundidel ja halva ilma korral. Tihti jäävad sellised toidutagavarad puutumata, kui värsket saaki leidub külluses. Punaselg-õgija poolt okka otsa pistetud linnumunade kohta tema vabaõhuaidas tuleb öelda, et tihti kuuluvad need munakoored talle endale. Pealiskaudsel vaatlemisel arvatakse ka need tema pahategude hulka.

Punaselg-õgija laulu on harva kuulda. Nähtavasti ei etenda laul pesitsemisel kuigi tähtsat osa. Rändlinnuna saabub punaselg-õgija meile mai keskel, isalinnud varem kui emalinnud. Kohe pärast saabumist valib isalind omale pesitsusterritooriumi. Kuni emalinnu saabumiseni on ta loid ja vaikiv, pärast seda muutub aga liikuvaks ja "jutukaks". Pesakoha valib isalind ja pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesa ehitatakse tavaliselt madalale põõsasse või hekki. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena.

Punaselg-õgija lahkub meilt augusti lõpul. Ränne toimub öösel ja üksikult. Kuulub looduskaitse alla.