Isane punaselg-õgija

 

Punaselg-õgija

Punaselg-õgija on jässaka kehaehitusega värvuline, kelle konksja tipuga nokk meenutab mõne röövlinnu oma. Selle võimsa noka abil püüab õgija saagiks suuri putukaid, aga vahel ka väikseid selgroogseid. Neile on iseloomulik toidutagavarade soetamine - saak aetakse teravate oksatüügaste, okaste või okastraadi otsa "vardasse", et nende juurde hiljem tagasi tulla. Saaki varitseb punaselg-õgija lagedamal alal oleva põõsa või puu oksal või telefonitraadil, et oleks võimalik ümbrust jälgida. Saaki märgates sööstab ta noolena selle poole ja napsab osavalt nii õhust kui ka maapinnalt. Rohus liikuvat saaki võib ta luurata rappelennul nagu kull, püsides ägedalt tiibu liigutades ühel kohal.

Välimuselt on punaselg-õgija sarnane hallõgijale, kuigi on viimasest palju väiksem. Isaslinnu rind ja kõht on heledad pruunikasroosad, küljed viirgudeta, kurgualune valge, kiird helehall ja, nagu nimigi ütleb, siis selg punakaspruun. Kõige märgatavam on lai must silmatriip, mis maski kombel nägu katab. Sageli on musta maski kohal veel kitsas valge triip, mis ulatub ümber laua. Saba on must ja ülemises osas servast valge. Emaslind on sootuks tagasihoidlikuma välimusega - alapool on beežikasvalge ja rohkelt halliga viirutatud, kiird ja kukal on pruunikad või hallikad, selg isaslinnu omast tuhmim. Musta maski asemel on pruunikas, suhteliselt tähelepandamatu silmatriip, ning saba on samuti tumepruun.

Punaselg-õgijad elavad eelkõige hõredates puistutes, eriti puisniitudel ja põõsastikes. Üldiselt on liik levinud Euroopas, kuid Islandilt, Briti saartelt ja Ibeeria poolsaare lõunaosast punaselg-õgijad puuduvad. Levila põhjapiir ei ulatu Botnia lahest kaugemale. Kagus leidub neid kuni Kaspia mereni, idas ulatub levila maksimaalselt Jenissei jõeni Venemaal. Talvitusalad asuvad aga Ida- ja Lõuna-Aafrikas.

Kevadel saabuvad punaselg-õgijad meile alles mai teises pooles. Kohe pärast saabumist valib isalind omale pesitsusterritooriumi. Kuni emalinnu saabumiseni on ta loid ja vaikiv, pärast seda muutub aga liikuvaks ja "jutukaks". Kuigi pesakoha valib isalind, sis pesa ehitavad mõlemad vanalinnud ühiselt. See rajatakse tavaliselt madalasse põõsasse, risuhunnikutesse või heki sisse. Materjaliks on peened raokesed, sammal ja rohukõrred. Emaslind muneb juunis 5-6 tavaliselt rohekat muna, mida haub üksi 14-16 päeva. Poegade toitmisega tegeleb aga peamiselt isaslind. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Juba augustis-septembris asuvad punaselg-õgijad talvitusalade poole teele.

Punaselg-õgija kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuid arvukus on languses. Enim ohustab neid elupaikade kadu ja killustumine intensiivse põllumajanduse ja metsanduse tõttu - hõredate puistute ja puisniitudele asemele tekib täiesti lage maa või, vastupidi, liiga tihe võsa. Samuti ohustab neid toiduressursi vähenemine pestitsiidide kasutuse tõttu.