Hallõgija
Hallõgija on peaaegu rästa suurune võrdlemisi pika sabaga väikesearvuline haudelind. Eemalt vaadates meenutab ta väikest harakat, kuid ta sulestiku värvus on vähem kontrastne. Teda iseloomustab must silmamask, mustad lühikesed tiivad ja valgeservaline must saba. Emane ja isane on sarnased.
Kuigi tegu on värvulisega, väärib hallõgija täielikult oma nime. Hallõgija sööb igasugust loomset toitu, alates putukatest ja nende vastsetest ning lõpetades hiirte, kahepaiksete, roomajate ja väikeste lindudega. Vahel ründab ta isegi endasuurusi linde. Saaki varitseb hallõgija liikumatult madalamate puude või põõsaste ladvas, puutüükail või teistel silmapaistvatel kohtadel. Ehtsa röövlinnu kombel surmab ta saagi tugevate nokahoopidega või küünistega kägistades ning kannab siis nokas toitumispaigale. Lihatükkide rebimist lihtsustab äärmiselt terav konksjas nokk. Vahel torkab õgija oma saagi isegi millegi terava otsa, et söömist lihtsustada.
Rändlinnuna saabub hallõgija meile märtsis-aprillis. Pesa ehitab ta peaaegu alati rabamännile. Hallõgija pesitseb mitu aastat järgemööda ühes ja samas kandis ning ehitab oma pesa sageli möödunud aastase pesa lähedale. Pesa koosneb väljastpoolt kuivadest männiraagudest, keskkihiks on kuiv rohukulu ja sisevooderduses leidub rikkalikult linnusulgi. Pesas olevad 4-7 muna on kirjatud hallide ja pruunide tähnide ja laikudega valkjas- kuni rohekashallil taustal. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kolmenädalastena. Vanalinnud hoolitsevad pesast lahkunud poegade eest veel kaua aega, tõenäoliselt kuni sügisrändeni. Hallõgija lahkub meilt septembris ja oktoobris, kuid on ka neid, kes veedavad talve meil. Samuti tuleb meile talvituma või rändavad siit läbi meist põhja pool pesitsenud isendid.
Hallõgija kuulub Eestis kaitstavate lindude III kategooriasse. Suurimaks ohuks elupaikade hävimine ja nende kvaliteedi langus turbakaevandamise ja kuivendamise mõjul, ka toidubaasi seisukohalt oluliste märgade siirdesoo laikude hävimine. Kuna pesitsusvälisel ajal on hallõgija seotud kultuurmaastikuga, siis ohustavad liiki ka muutused ava- ja poolavamaastikus. Rahvusvaheliselt on tema staatus "soodsas seisundis", kuid arvukus on vähenenud.