Merikajakas

Merikajakas on mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma suurim kajakaliik. Tal on jäme kael ja väga tugev kollane nokk, millel on punane nasaralaik. Selg ja tiivad on mustad, ülejäänud sulestik aga valge. Jalad on roosad.

Nagu nimigi ütleb, kohtab seda liiki ainult merel ja mere ääres. Merikajakad on levinud Põhja-Atlandi rannikutel ja saartel, sh Põhja-Ameerika idarannikul, ning Läänemerel. Eestis on tegu tavalise, kuid väikesearvulise linnuga, keda leidub Lääne- ja Põhja-Eesti rannikul ning avamere laidudel.

Alati leidub merikajakaid suurte linnade sadamates, kust nad koos väiksemate kajakatega ka laevu saatma lendavad. Lend on rahulike raskepäraste tiivalöökidega, aga sujuv, saledad tiivad on seejuures lamedalt kaardus. Samas näeb merikajakaid sageli ka ujumas. Tegu on kõigesööjaga, kellele tema suuruse tõttu lihtne vastu pole hakata. Seega langevad tema saagiks sageli teiste lindude munad ja pojad, samuti võib ta süüa raipeid. Põhitoiduks on merikajakale siiski kalad.

Kevadel saabuvad merikajakad oma pesitsuspaikadele märtsikuu jooksul. Paarid on selleks ajaks juba moodustunud ja need jäävad sageli püsima kogu eluajaks. Kevadise pulmamängu järel rajatakse pesa mõne saare rannavööndisse, sageli mõne kivi äärde. Eriti meeldivad neile saarte pikalt merre ulatuvad sääred. Sobivalt kivisel, vähese taimestikuga saarel võib merikajaka asustustihedus küündida hõredate kolooniatena isegi üle 60 paari hektari kohta.

Pesa kujutab endast kogukat, 60-70 cm läbimõõduga oksaraagudest, taimedest ja vetikatest ehitatud kuhilat, mis seestpoolt on vooderdatud sulgedega. Aprilli lõpus muneb emaslind 2-3 muna, hauvad mõlemad vanemad 26-30 päeva. Kuna haudumist alustatakse juba pärast esimese muna munemist, kooruvad pojad erinevatel aegadel. Pärast koorumist toidavad neid mõlemad vanalinnud. Pesahülgajatena on nad kohe udusulgedega kaetud ja valmis üsna pea iseseisvalt pesa ümbrust uudistama. Umbes poole kuu vanusena tekib poegadele korralikum sulgkate. Lendamist saavad nad harjutama hakata umbes 1,5-2 kuu vanuselt.

Kuni sügiseste hulguränneteni või soojematele aladele lendamiseni jääb perekond kokku. Lahkutakse enamasti novembri lõpus või detsembri alguses, kuid 500-1000 merikajakat jääb ka Eestisse talvituma. Talv veedetakse jäävabadel rannikutel ja sadamates.