Jõgi-ritsiklind

Peiduline eluviis, tagasihoidlik välimus ja iseäralik ritsikat meenutav laul on ilmselt põhjuseks, miks jõgi-ritsiklindu nii vähe tuntakse. Äratundmise teeb siiski lihtsamaks see, et ritsikad laulavad alles suve teises pooles, kevadel taolist häält kuuldes on aga tegu kindlasti linnuga.

Eestisse saabub jõgi-ritsiklind üsna hilja, aprilli lõpul või mai algul. Kohe peale saabumist hõivab ta endale sobiva elupaiga, milleks on põõsastikud jõe kaldail ja ojade ääres või metsaorgude niisked nõlvad. Peagi võib kuulda isaste laulu, mida algul kuuldub vaid hämarikus, kuid hiljem kostab seda ka päeval. Laulev isaslind istub põõsa kõrgemal oksal või kuival oksaraol liikumatult paigal, saba sorus ja nokk pärani lahti.

Pesa rajavad jõgi-ritsiklinnud tavaliselt maapinnale rohu sisse või põõsa alla. Pesa on hästi peidetud. See asetseb linnu poolt kuhjatud kuivadest taimevartest, enamasti nõgesevartest alusel. Selle ehitamiseks kasutavad linnud kuivanud mullaseid lehti ja kõrsi, mida nad ei põimi, vaid painutavad ja üksteise vastu suruvad. Juunis muneb emaslind 4-6 valget punakaspruunide täppidega muna ning haub neid üksi umbes 2 nädalat. Pojad on pesahoidjad ning mõlemad vanemad toidavad neid väikeste putukatega. 12 päeva möödudes on nad valmis peast väljuma, kuid püsivad siiski veel vanematega kuni sügiseni koos.

Toitu hangib jõgi-ritsiklind eranditult rohurindest ja maapinnalt. Surudes tiivad tihedasti vastu keret, muutub ta saledamaks ja peenemaks ning jookseb siis kergelt ja kiiresti taimevarte vahel. Rohus niimoodi ringi jooksvat jõgi-ritsiklindu võib kergesti segi ajada hiirega.

Jõgi-ritsiklind ei ole Eestis looduskaitse all, kuid nende arvukus on oluliselt langenud.