Sinirind

Sinirind on väike ja sale, pikkade peenikeste jalgadega lind. Ta on kõigis sulestikes äratuntav tugeva valkja kulmutriibu ja roostepunaste laikude järgi sabatüviku külgedel. Isaslinnu kurgualune ja puguala on puhassinised, mille alaservas on kitsas must, siis valge ja siis laiem roostepunane vööt. Emaslinnu pugu pole nii värviline, vaid on muutliku mustriga, enamasti hallikasvalge ja mustade tähnidega.

Sinirinnal on mitmeid alamliike - põhjapoolse levilaga tundra-sinirind on meil vaid läbirändaja, Ida-Euroopas ja Lääne-Aasias levinud luha-sinirind on aga siin oma levila põhjapiiril. Niisiis on sinirind meil haudelinnuna väga väikesearvuline, läbirändajana aga pisut sagedasem. Nende talvitusalad asuvad Kesk-Aafrikas ja Lähis-Idas ning meil toimub peamine (läbiränne) kevadel aprillis ja sügisel augustis-septembris.

Meil elutseva alamliigi, luha-sinirinna sagedasemad elupaigad on jõe- ja järvekallaste põõsastikud, kraavikallaste pajupõõsad, põõsasniidud, põõsasood ja luhad, samuti kinnikasvavate tiikide ja lompide ümbruskond. Suletud võsa nad samas väldivad. Nad liiguvad kiiresti ja vajadusel varjuvad osavalt maapinnalähedases taimestikus. Toiduotsingud mööduvad enamasti maapinnal või põõsastel, kust leitakse toiduks erinevaid selgrootuid.

Oma pesa ehitab sinirind maapinnale mõne varjava põõsa taha või kraaviperves olevasse lohku. Selle ehitusmaterjaliks on enamasti lähiümbruses kasvavad kuivanud rohukõrred, vooderdamiseks otsib sinirinnaema aga pehmemat ja peenemakoelisemat materjali. Mai lõpupäevadel või juuni alguses muneb sinirind oma munad, mida on 5-7. Haub emaslind üksi umbes kaks nädalat. Lendamas võib esimesi poegi kohata alates juuni keskpaigast.

Sinirind ei kuulu Eestis looduskaitse alla, kuid on meil hinnatud ohualtiks liigiks. Globaalsel skaalal on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kelle arvukus on stabiilne.