| Liiginimi eesti keeles | Jääkoskel |
| Liiginimi ladina keeles | Mergus merganser L. |
| Rahvapäraseid nimesid | Kostal, kosklane, koskus, korskla, korslane, kosel, kosar, kostel, kosk, kivihani, prakkhabi |
| Kehamõõtmed | Varesest suurem, tiiva pikkus 23,5...29 cm. |
| Kehamass | Tavaliselt 1,3...2,1 kg. |
| Levik | Kogu põhjapoolkera okas- ja segametsavööndis, Kesk-Aasia mäestikes. Eestis Lääne-Eesti saartel ja Põhja-Eesti rannikualadel ning jõgedel, Võrtsjärvel. |
| Arvukus | Tavaline haudelind, Eestis 1000...1500 haudepaari. Läbi rändab kuni 50 tuhat isendit. |
| Elupaik ja -viis | Jääkoskel on rannikumere ja jõgede veelind. Tegutsemispaigaks on avavesi. Pesitsema siirdub metsadesse, parkidesse, sel ajal levib mööda jõgesid sisemaale. |
| Ränne | Saabuvad märtsi alguses, lahkuvad septembris-oktoobris. Läbiränne kestab novembri lõpuni. |
| Toitumine | Toitub kaladest, neid jahtides on võimeline sukelduma kuni 4 meetri sügavusele. |
| Pesitsemine | Pesa ehitab igasugustesse õõnsustesse, kõige sagedamini õõnsatesse puutüvedesse, aga ka klindipragudesse, ehitiste alla ja ka järskudesse jõekallastesse. Kasutab ka kunstlikke mahukaid pesakaste.Sigib aprilli teisel poolel, kurn on täis mai alguses, siis on pesas 10...15 kreemikasvalget piklikku muna. Mõnikord munevad mitu emalindu ühte pessa ja siis võib seal mune olla üle 40, mida aga hauduma ei hakka keegi |
| Areng | . Pojad kooruvad mai lõpul ja lennuvõimestuvad juulis-augustis. Juuni algul kogunevad isalinnud suurtesse gruppidesse ja siirduvad meresaarte lähedale sulgima. |
| Koht ökosüsteemis | Vaenlased tulevad arvesse vaid pesitsusperioodil ja siis on nendeks üldjuhul vaid väikesed kiskjad. Jääkoskel on vähemaitsva lihaga (kaladest toitumise tagajärg) jahilind, keda igal aastal (septembri algus kuni novembri lõpp) kütitakse poolesaja isendi ümber. |
| Ohustatus ja kaitse | Jääkosklat ohustab peamiselt veekogude saastumine ning häirimine sulgimis- ja rändepeatuspaikades. Looduskaitse alla ei kuulu. |
|
|
|