Jääkoskel

Jääkoskel on pika voolujoonelise kere ja peenikese nokaga partlane. Hundsulestikus isaslinnu pea ja kaela ülaosa on mustad ja läigivad metallroheliselt, eesselg on samuti must, tagaselg hall ja kõhualune valge. Emaslinnul ja puhkesulestikus isaslinnul on pea ja kael pruunid, alapool on valge ja ülapool tuhkhall. Emaslinnul on kuklas tutt ja see on puhkeperioodil parim eristamistunnus isalinnust. Nokk ja jalad on jääkosklal erepunased.

Jääkosklad on levinud põhjapoolkera okas- ja segametsade vööndis ning Kesk-Aasia mäestikes - seal ning ka Põhja-Ameerikas elavad teised alamliigid. Võrreldes oma lähedase sugulase rohukosklaga on jääkoskel Eestis laiemalt levinud - lisaks Lääne-Eesti saartele ja Eesti põhjarannikule võib teda leida ka Võrtsjärvel ja mujalgi Lõuna-Eesti veekogudel.

Jääkoskel tegutseb peamiselt avaveel, kuid pesitsema võib siirduda ka kaugemale. Pesa teeb jääkoskel igasugustesse õõnsustesse, kõige sagedamini puuõõnsustesse, kuid ei põlga ära ka müüripragusid, põranda- ja katusealuseid jne. Jääkoskel kasutab ka pesakaste. Väiksematel meresaartel võivad nad aga pesitseda ka avapesas, roostikus, tihedas rohus või ka põõsaste all.

Pesas on mai alguseks 10-15 piklikku kreemikasvalget muna. Võib juhtuda, et mitu emaslindu muneb oma munad ühte pessa - siis võib seal mune olla üle 40, mida hauduma ei hakka aga keegi. Pojad kooruvad mai lõpul või juunis ning peavad kõigest kahe päeva vanuselt lahkuma pesast, et koos emaga veekogule siirduda. Paljude kosklapoegade jaoks tähendab see mitmemeetrist hüpet alla! Vette jõudes aga võivad nad mõnda aega ema seljas "ratsutada". Tihti kogunevad kosklapojad n-ö lasteaedadesse, mis koosnevad mitmest pesakonnast, jäädes ühe emaslinnu hoole alla. Isalinnud kogunevad juunis suurtesse parvedesse ja sulgivad meresaarte läheduses. Poegadega emaslind liigub samuti avaveele.

Toiduks püüab jääkoskel kalu. Veepinnal ujudes võivad nad pista pea vette, et saagi asukoht kindlaks teha ning siis kuni nelja meetri sügavusele sukeldudes ta kinni napsata.

Jääkoskel ei kuulu Eestis looduskaitse alla ning pigem on nende käekäik hea. Siiski võivad nad olla tundlikud veekogude saastumise ning sulgimis- ja rändepeatuspaikades häirimise osas.