| Liiginimi eesti
keeles |
Hänilane |
| Liiginimi ladina
keeles |
Motacilla flava
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Karjalind, karjatsirk,
karjavästrik, veistevästrik, lambalind, lambatsirk,
lambalinavästrik, lambahällulind, lambatalleke, kesvatalleke,
kollane västrik, kollane linalind, soovästrik, märjavästrik. |
| Suurus |
Kehapikkus 15-16 cm,
tiibade siruulatus 23-27 cm. Kaal 15-23 grammi.
|
| Levik |
Euraasia tundra-,
metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel, ka
Põhja-Aafrikas ning Lääne-Alaskas. Kogu areaali ulatuses võib
eristada kuni 17 alamliiki. Peamisteks talvitusaladeks on Euroopa
isenditele Aafrika ning Aasia isenditele India. Eestis üldlevinud
haudelind.
|
| Arvukus |
Eestis pesitseb 3000 -
5000 paari. Arvukus on mõnekümne aastaga väga palju langenud.
|
| Elupaik ja -viis |
Niitudel, karjamaadel,
luhtadel, põõsasniitudel, harvem madalsoodel ja rabadel. Sageli
istub madalatel põõsastel või tugevatel rohukõrtel ning vibutab
saba. Võib saata loomakarju, istudes putukaid ligi meelitavate
veiste ning lammaste turjal.
|
| Ränne |
Rändlind, areaali
lõunaosas ka paigalind. Rändel lendab salkadena, palju on Eestist
läbirändajaid. Kevadel saabuvad pesitsevad linnud aprilli
keskpaigas või mai alguses, isaslinnud emaslindudest varem.
Lahkuvad septembri lõpus-oktoobri alguses.
|
| Toitumine |
Valdavalt sööb
väheliikuvaid selgrootuid, kes elavad maapinnal ja rohurindes:
eelkõige kärbsed, ämblikud ja mardikad. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesitseb maapinnal
tihedas rohus, enamasti mättal tiheda rohtkatte varjus. Pesa
ehitab pinnasesüvendisse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest
ja lehtedest. Mai keskel muneb emaslind 4-6 muna, ning haub neid
üksinda 13 päeva. Isaslind valvab sel ajal territooriumi, et
kaitsa pesa võimalike ohtude eest. Pojad on pesas 12-13 päeva ning
neid toidavad mõlemad vanemad. Pärast pesast lahkumist nad veel
lennata ei oska ning sõltuvad vanematest kuni lennuvõimestumiseni
juuni keskpaigas.
|
Kasu inimesele
|
Putukatest toitujana
on väga kasulik lind kahjurite hävitajana. |
| Ohustatus ja kaitse |
Kuulub Eestis
kaitstavate liikide III kategooriasse, kusjuures arvukus on
oluliselt langenud. Ohustavaks teguriks on eelkõige
(välitingimustes) loomapidamise vähenemine ning heina- ja
karjamaade võsastumine, mistõttu liigile sobilikud elupaigad
hävivad. Samuti väheneb toiduks sobilike putukate hulk.
Rahvusvaheliselt on hänilase staatus "soodsas seisundis", kuid
arvukus samuti languses.
|