| Liiginimi eesti keeles | Mänsak |
| Liiginimi ladina keeles | Nucifraga caryocatactes |
| Rahvapäraseid nimesid | Pähklikreet, pähklikrõõt, ubarääk |
| Suurus | Kehapikkus 32-25 cm, tiibade siruulatus 49-53 cm, kaal 135-190 grammi |
| Levik | Levinud Euraasia okasmetsavööndis, st Euroopas peamiselt ida pool, aga ka Kesk-Euroopa mägimetsades. Eestis levinud vastavalt sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule, eelkõige Saaremaal, Lääne- ja Kesk-Eestis. Vähesed paarid tegutsevad ka Alutaguse metsades. |
| Arvukus | Eestis pesitseb 5000 - 10 000 haudepaari. |
| Elupaik ja -viis | Elupaigaks on suured ja tihedad okasmetsad või okaspuu enamusega segametsad. Pesitsusajal elutseb paaridena. Päevase eluviisiga. |
| Ränne | Kogu levila ulatuses paigalind, noorlinnud võtavad ette hulgurändeid lõuna poole. Vahel toimub talviti põhjapoolsete isendite läbiränne. Eriti külmade talvede korral liigub soojematele aladele talvituma. |
| Toitumine | Põhitoiduks on männi- ja kuuseseemned, marjad, kevadel ka putukad. Armastab pähkleid, mistõttu pähklite valmimise aegu ilmub sageli sarapikesse, kus teda muudel aegadel ei nähta. Pähkleid kogub ka talvevarudeks. Oma panipaiku rajab maapinnale sambla ja sambliku alla, puukoore alla ja puuõõntesse. |
| Pesitsemine ja areng | Pesa ehitamist alustab märtsi esimesel poolel. Selleks peitub ta kõige paksemasse metsatihnikusse, kus kogu pesitsemisaja peiduliselt elab. Pesa asub tavaliselt kuuse otsas kuni 6 m kõrgusel, koosneb väljastpoolt okstest ja raagudest ning seestpoolt pehmemast materjalist. Märtsis-aprillis muneb emaslind 3-4 helesinist rohekate, hallikate ja pruunikate tähnidega muna, mida haub 16-18 päeva. Peale koorumist toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Pojad lennuvõimestuvad 24-26 päevaselt, kuid jäävad vanemate lähedusse veel mitmeks kuuks. Tihti on pesakond koos kuni järgmise pesitsemiseni. |
| Ohustatus ja kaitse | Ei ole looduskaitse all. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on soodsas seisundis, kuid langeva arvukusega. |
|
|
|
|