 |
 Peoleo laul
|
Peoleo
Peoleod on
tavaliselt näinud vähesed, aga kuulnud paljud. Tema kõlav, flööti
meenutav lauluvile on paljudele tuttav. Samas on hästi tuntud ka
peoleode kräunuv häälitsus, mis rahvasuus on andnud talle vihmakassi
nime. Tegu on suhteliselt tavalise linnukesega, kes hoolimata oma
erksast sulestikust jääb oma argliku loomuse tõttu enamasti meile
nähtamatuks. Isaslind on erekollane, mustade tiibade ja sabaga, nokk
on aga punane. Emas- ja noorlindude ülapool on roheline, alapool
määrdunudvalge peenete triipudega. Külgedel ja kõhul esineb erineval
määral kollakasrohelist või kollakat varjundit.
Peoleode levila hõlmab pea kogu Euroopat. Siiski puudub liik Briti saartel ning tema põhjapiir ei ulatu kaugemale Lõuna-Soomest. Aasias leidub neid kuni Altai mägede ja Iraanini. Talvitusalad asuvad aga Aafrikas, Sahara kõrbest lõunas. Rändlinnuna veedavad peoleod meil väga vähe aega. Saabuvad nad alles maikuu jooksul, lahkuvad aga juba augusti teises pooles.
Elupaigaks on peoleole leht- ja segametsad, vahel ka kuivad männikud, puisniidud või vanad pargid. Suuremates metsamassiivides eelistavad nad pigem metsaservi ja lagendike ümbrust. Põhitoiduks, eriti pesitsusajal, on putukad ja nende vastsed, vähemal määral ämblikud ja teised selgrootud. Suve teisel poolel söövad nad meelsasti ka marju, eelistades sealjuures küpseid kirsse ja mureleid.
Peatselt
pärast kevadist saabumist algab pesaehitus, millega peamiselt
tegeleb emaslind üksi, kuigi isaslind võib aidata pisut
materjali koguda. Pesa asub lehtpuu või männi võras,
maapinnast kuni 16 meetri kõrgusel, tüvest eemal peente
rõhtsate oksaharude vahel. Kausjas pesa kinnitatakse oksale
otsekui kiik. Ehitusmaterjaliks on kuivad rohukõrred,
kasetoht, sammal ja oksakesed, voodriks aga rohulibled ja
-juured, ämblikuvõrk, karv või vill jne. Mai lõpus või juuni
alguses muneb emaslind 3-5 läikivat, kreemiat ja hajusate
pruunikate tähnidega muna, mida haub 13-15 päeva. Koorunud
poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Pojad on
pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Pärast pesast
lahkumist toidavad vanalinnud neid siiski veel kahe-kolme
nädala jooksul.
Eestis pole peoleod looduskaitse
all ja nende arvukus on siin mõnevõrra tõusnud.
Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas
seisundis oleva liigiga, kelle arvukus on stabiilne.