Kalakotkas

Kalakotkas on saleda kehaehitusega väiksemat kasvu kotkas. Tal on pikad tiivad, mille siruulatus võib ulatuda kuni 1,7 meetrini. Põhivärvuselt on ta hele, kuid tumedate tiibade, kukla ja maskiga. Rinnal on pruunikasäbruline kolmnurk, küüned ja nokk on mustad.

Tegu on üle maailma levinud röövlinnuga, kes puudub vaid kõige karmimates maakera nurkades, näiteks Antarktikas ja suuremates liivakõrbetes. Euroopa populatsioonist umbes 90% pesitseb Rootsis, Venemaal ja Soomes. Eestis on nad levinud väga hajusalt. Siin on tema elupaigaks soostunud metsad või rabad. Pesapuule on tal karmid nõudmised. Ideaalis on see kõrge mänd, kehvemal juhul mõni murdunud ladvaga kuivanud lehtpuu. Sealt peab olema hea vaade, samuti peab läheduses asuma mõni kalarikas veekogu.

Nagu nimigi ütleb, on kalakotkas peaaegu eranditult kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab ta sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga suuremad kalad pole samuti tema eest kaitstud. Kui kala "ei näkka", võib kalakotkas ajutiselt konna- või hiiredieedile suunduda.

Pesa on suur kuivanud okstest ja taimedest kuhil mõne kõrge, hea vaatega männi otsas. Pesa kasutatakse aastast aastasse, igal aastal seda kohendades. Mai keskel muneb emaslind 2-3 muna, mida haub 37-41 päeva. Haudumist alustab esimese muna munemise järel, munad muneb 1-2 päevase vahega. Pojad kooruvad juuni keskel, poegade koorumise vahe võib olla kuni nädal, kehva toiduaasta puhul  võivad noorim või noorimad pojad nälga surra. Toidu eest hoolitseb isaslind. Oma esimese lennu sooritavad pojad 50-70 päeva pärast koorumist. Peale seda hakkavad nad ise kala püüdma, kuid 2-8 nädala vältel võivad veel pesale tagasi pöörduda, et vanematelt süüa saada. Kuna kalakotkad rändavad üksinda, siis rände alguseks on noorlinnud täiesti iseseisvad. 

Kalakotkas kuulub I looduskaitsekategooria liikide hulka. Teda ohustavad sobivate pesapaikade ja pesapuude vähesus, pesitsusaegne häirimine, hukkumine elektriliinides ja kalapüügivõrkudes ning keskkonnamürgid. Pesitsusedukusele avaldab vähest mõju ka pesade rüüstamine karude poolt ja noorlindude hukkumine kanakulli, merikotka ning kassikaku röövluse tõttu.