Sinitihase hääl
Sinitihane
Sinitihane on pisike, ümara peaga tihane. Nende pea on selge mustriga - valge põsega loob kontrasti kitsas must silmatriip, peas on aga helesinine "mütsike". Linnu alakülg on kollane, kitsa hallikasmusta pikitriibuga rinnal. Tiivad on sinise varjundiga. Emas- ja isaslind on väga sarnased, esineb vaid väike erinevus sinise tooni erksuses. Hoolimata väiksest kasvust ei ole julguselt ja riiakuselt sinitihasele võrdset, kuna ta püüab end maksma panna, kus vähegi võimalik. Toidulaudade sagedase külalisena valitseb ta seal teiste lindude üle ning sunnib neid taanduma.
Eestis on sinitihane levinud kõikjal ning neid võib kohata nii suvel kui ka talvel. Lehtpuulembese linnuna on sinitihane pesitsusajal seotud eeskätt lehtmetsadega ja selliste segametsadega, kus lehtpuud on ülekaalus. Sageli pesitseb ta ka linna parkides ja aedades. Märtsis sagenevad võitlused isaslindude vahel ja intensiivistub laul. Neil esineb ka rituaalne tants, mida isaslind pesa ligidal oksalt oksale hüpeldes esitab.
Pesa ehitab sinitihane lehtpuude õõnsustesse ja pesakastidesse. Pesa ehitab peamiselt emaslind, keda isaslind võib mõningatel juhtudel aidata. Pesamaterjalina kasutatakse peamiselt sammalt ja kuivanud kõrsi, pesalohk vooderdatakse sulgede, karvade ja villaga. Emaslind muneb aprillis või mais 9-13 valget punakate täppidega muna, mida haub 12-15 päeva. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Koorunud poegi toidetakse väga tihti. Pojad on pesahoidjad ja saavad lennuvõimelisteks 18-21 päevaselt. Pärast pesast lahkumist saavad pojad veel mõnda aega toitu vanalindude käest ja alustavad siis suvist hulguelu.
Sügise poole moodustavad sinitihased hulgusalku ning osad isendid võivad rännata talveks pisut lõunasse, kuigi paljud jäävad ka talveks siia paigale. Lahkutakse peamiselt septembri algusest oktoobri teise pooleni. Samas tulevad meilegi talvituma põhjapoolsemad isendid. Niisiis on liigi arvukus Eestis aastaringselt sarnane. Samas võivad karmid talved ning konkurents suurema rasvatihasega mõjuda arvukusele negatiivselt. See väljendub siiski pigem arvukuse lühiajalise kõikumisena ja tavaliselt taastub populatsioon peagi.