Salutihane

Salutihane, endise nimega sootihane, on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Välimuselt on salutihane äärmiselt sarnane põhjatihasele, kuid salutihasel on väiksem pea ning tiivad on üleni tumedad ega moodusta kokkupandult heledat paneeli. Salutihase must mütsike lagipeal on läikiv ja must lõualaik väiksem, samas kui põhjatihase müts on mati tooniga ja lõualaik suurem.

Nagu teisedki tihased, on salutihased väga elavad ja liikuvad linnud, kelle lend on kiire ja lainjas. Toiduotsinguil võivad nad sageli oksa küljes pea alaspidi rippuda. Suvel toituvad nad enamasti putukatest ja nende vastsetest, talvel aga seemnetest ja häda korral ka marjadest. Samuti külastavad salutihased talvel aktiivselt lindude söögimajasid, olles inimese suhtes üsna kartmatud. Üldiselt elutsevad nad Eestis leht-ja segametsades, puisniitudel, parkides ja aedades, eelistades niiskemaid paiku veekogude ja soode läheduses. Ulatuslikes okasmetsamassiivides salutihane tavaliselt puudub.

Salutihaste levila koosneb kahest teineteisest üsna kaugel asuvast osast Euraasia mandril. Läänes esinevad nad suuremas osas Euroopast, puududes siiski päris põhjas (Soome, Põhja-Skandinaavia), Iirimaal, suuremal osal Vahemere rannikust ning Püreneedest lõunas. Idapoolne osa hõlmab Kagu-Siberit, Kirde-Hiinat, Põhja-Mongooliat, Korea poolsaart ja Jaapanit. Salutihased on kogu oma levila ulatuses äärmiselt paiksed, võttes vaid talvistel toiduotsingutel väikeste salkadena ette mõningasi hulgurändeid.

Pesitsusajal askeldavad sootihased paaridena. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut koos pesitseda. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse, kasutades materjalina sammalt ja rohukõrsi, vooderduses aga taimevilla ja karvu. Aprillis-mais muneb emaslind 6-9 valget, roostepruunide laikudega muna, mida haub 13-15 päeva. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad, kuni poegade lennuvõimestumiseni 16-21 päeva pärast. Pärast poegade lahkumist hulguvad salutihased veel pesakonniti ringi ja võivad ajuti liituda teistegi tihaste segasalkadega.

Salutihane ei kuulu looduskaitse alla, küll aga on nende arvukus märgatavalt langenud nii Eestis kui ka globaalsel skaalal. Peamiseks ohuks neile on sobivate elupaikade kadumine ja killustumine, näiteks linnastumise, intensiivse põllumajanduse või monokultuurse metsamajanduse tõttu, mille tagajärjel lehtmetsad asendatakse majanduslikult tulusamate okasmetsadega. Salutihased on äärmiselt paiksed linnud, mistõttu ei kipu nad oma levilat laiendama isegi siis, kui mujal on rohkem sobivaid elupaiku.