 |
 Koduvarblase hääl
|
Koduvarblane
Koduvarblane on jässakas, laia kere,
suure pea ja jämeda nokaga värvuline. Tal on tugevalt mustatriibuline
pruun selg. Isaslinnul on must kurgualune ja silmaümbrus ning hall
pealagi, mida ümbritsevad pruunid servad. Emaslinnu pea on aga vähem
kontrastselt määrdundpruuni tooni.
Tegu võib olla ühe levinuma linnuga kogu maailmas, kelle looduslik levila katab suuremat osa Euraasiast. Teda leidub ka Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias, kuid neis paigus on tegu võõrliigiga, kes introdutseeriti 19. sajandil eesmärgiga hoida kahjurite populatsioone kontrolli all. Paraku on koduvarblasest saanud mujal maailmas invasiivne liik, kes kohalike lindudega elupaikade ja toidulaua üle konkureerib. Eestis, nagu mujalgi Euroopas on aga tegu loodusliku liigiga. Sellest hoolimata kohtatakse teda loodusmaastikul harva. Koduvarblased elavad eelkõige inimasustuse läheduses: linnades, alevikes, külades, loomalautades, viljakuivatites jne.
Inimese kõrval on koduvarblastele kaetud rikkalik toidulaud: igasugused taimeseemned, noored pungad ja marjad. Pesitsusajal võivad varblased süüa ka loomset toitu erinevate putukate näol.
Pesi võib leida igasuguste tehisvormide õõnsustes ning pesakastides, koguni valge-toonekure pesa okste vahel ja mujal. Pesa on kogukas ja kohev, jätab lohaka mulje ja koosneb peamiselt õlekõrtest, takust, karvadest ja sulgedest. Puu otsa ehitatud pesa on kinnine, sissepääsuavaga ühel küljel. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Kord omaksvõetud pesakohale on koduvarblased tavaliselt truud kogu eluaja, ka paarid jäävad aastast aastasse samaks. Pesitsuseelne aktiivsus suureneb juba märtsis, mil põõsastes algab vajuhäälne säutsumine. Pulmamängu ajal keksib isaslind ümber emaslinnu, tiivad ripakil ja saba püsti, aeg-ajalt seda küljelt küljele liigutades. Seejärel muneb emaslind 4-6 valkjat, tumehallide ja pruunikate tähnidega muna. Haudumist alustatakse sageli juba pärast esimese muna munemist, hauvad mõlemad linnud vaheldumisi 11-15 päeva. Poegi toidavad mõlemad paarilised. Esimesel nädalala tuuakse poegadele peamiselt putukaid, hiljem saavad ülekaalu mitmesugused seemned. Pesast lahkuvad pojad umbes kahenädalastena, iseseisvat elu alustavad mõne nädala pärast. Suve teisel poolel kogunevad vana- ja noorlinnud ühisteks salkadeks ja suunduvad mõneks nädalaks koduümbruse viljapõldudele.