Herilaseviu

Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljal on ülekaalus pruun, pea heledam, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad.

Herilaseviu on nime saanud oma põhiliste saakobjektide  - herilaste - järgi. Sealjuures ei toitu ta mitte niivõrd valmikutest, kuivõrd vastsetest; on ju viimased ka tunduvalt toitvamad ning pealegi ei oma nad tülikat torkivat astelt. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades. Selleks on ta suurepäraselt ära õppinud maal kiire jooksmise (enamik röövlinde on maa peal küllaltki kohmakad). Ta võib herilast jälgida nii lennates, kui ka põõsaste vahel joostes, kuni pesani jõuab. Pesa kraabib ta oma lamedate küüntega maast suhteliselt kiiresti välja ja seejärel võib maiustamine alata. Et end ründavate herilaste eest kaitsta, on herilaseviu nägu katvad suled jäigad ja peast eemale hoidvad, et herilaste nõelamist ära hoida. Keha kaitseb lind aga seda pidevalt raputades. Lisaks kiletiivalistele on hiireviu toidulaual ka kahepaiksed, roomajad, hiired, sipelgad ja väiksemad linnud. Kui herilasi napib, võib suleliste osakaal tõusta menüüs kuni 25%-ni.

Herilaseviu pesa paikneb tavaliselt kuuse või kase otsas ja see on okstest kokku pandud. Sageli kasutab ta ka vareste ja kullide vanu pesi, neid oma vajadustele ümber kohandades. Kasutuses olev pesa märgistatakse värskete lehtpuuokstega. Poegi toidavad vanalinnud koos, tuues neile terveid herilasepesi koos kärgedega.

Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind, kes veedab meil suhteliselt lühikese aja maist septembrini. Talvituma lendavad nad Kesk- ja Lõuna-Aafrikasse. Eestis kuulub herilaseviu kaitstavate liikide III kategooriasse ning viimase aja jooksul on tema arvukus pisut tõusnud.