Nurmkana
Nurmkana ehk põldpüü on pisemat kasvu
kanaline, kelle kere on jässakas ja ümmargune. Sulestik on peamiselt
hallikaspruun, "nägu" ja kurgualune oranžpunased, külgedel
kastanpruunid ristvöödid. Rind on tuhkhall ja peeneviiruline, kõhul on
aga suur hobuserauakujuline mustjaspruun laik. Erinevalt paljudest
teistest kanalistest on sugupooled omavahel väga sarnased. Üks
erinevus siiski on - emaslinnu kõhualune laik on tunduvalt väiksem ja
ähmasem.
Nurmakana on levinud Euroopas
taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias.
Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud
elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal
peale Hiiumaa ja Vormsi. Nende tavalisteks elupaikadeks on põllud ja
niidud, samuti kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid,
metsalagendikud ja aiad. Tegutsevad nad alati maapinnal. Toitu otsivad
nurmkanad kodukana kombel siblides ja nende menüüsse kuuluvad
peamiselt seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad,
samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid
loomset toitu, kuid harjuvad aegamisi taimsega.
Paigalindudena elatakse talv üle väikestes salkades. Paksu lumikatte korral on tavaline, et nurmkanade salgad tulevad inimasulate ja teede lähedusse, harjudes seal kergesti häiringutega. Et öösel sooja saada, kaevuvad nad lume alla.
Kevade saabudes salgad lagunevad, sest
hakkavad moodustuma paarid - harilikult juba märtsi keskpaigas. Peagi
hakatakse rajama pesa. See paikneb tavaliselt kas teraviljapõllul või
tihedas rohus mõne varjava puu või põõsa varjus. Pesaks on maasse
kraabitud suhteliselt sügav lohk, kuhu on kuhjatud kuiva rohtu.
Aprilli lõpus või mais muneb emaslind 10-26 ühevärvilist hallikas-,
prunikas- või rohekaskollast muna, mida haub üksi 24-25 päeva. Kohe
pärast koorumist lahkuvad pojad pesast ja nende eest hoolitsevad
mõlemad vanemad. Esimesed lühikesed lennud sooritatakse juba 12-14
päeva vanuselt. Sügiseks ja talveks jäädakse koos täiskasvanud
lindudega enamasti ühte salka.