| Liiginimi eesti
keeles |
Harakas |
| Liiginimi ladina
keeles |
Pica pica
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Harangas,
kidaharangas, kida-käda, kiitsakas, kiipsakas, kökk, kädistaja,
vibahänd, pikksaba, munavaras, päevavaras |
| Suurus |
Kehapikkus 40-51 cm,
sh saba 20-30 cm. Tiibade siruulatus 52-60 cm. Kaal 175 - 295
grammi.
|
| Levik |
Harakas on levinud
katkendlikul areaalil kogu Euraasias - Atlandi ookeanist
Burjaatia, Altai ja Pakistanini, Kamtšatkal, Kaug-Idas ja
Kagu-Aasias, samuti Loode-Aafrikas ja Põhja-Ameerika lääneosas.
Eestis levinud kõikjal.
|
| Arvukus |
Eestis pesitseb 10 000 - 15 000 paari.
Talvitub 20 000 - 30 000 isendit. |
| Elupaik- ja viis |
Asustab kultuur- ja
poolavamaastikke, metsaservi, kase-, paju- ja lepavõserikke, elab
ka linnades ja aedades. Harakas puudub rannikualadel ja
ulatuslikus metsamassiivis. Elab üksikute paaridena, on päevase
eluviisiga. |
| Ränne |
Vanalinnud paiksed, noorlinnud võivad
talveperioodil hulkuda. |
| Toitumine |
Harakas on
segatoiduline, tarvitab selgrootuid, väikesi selgroogseid,
igasugust taimset toitu ja toidujäätmeid, ka teiste lindude mune
ja poegi. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesa ehitab tihedasse
puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. Pesa on
kogukas, ümmargune raagudest ehitis, millel on peal katus ja
sissepääsud külgedel. Mai alguseks muneb emaslind 5-8 muna. Poegi
haub ainult emaslind, pojad kooruvad 17-17 päeva pärast.
Lennuvõimestuvad 22-27 päeva vanuselt, kuid pärast pesast
lahkumist tegutsetakse veel õdede-vendadega koos.
|
| Koht ökosüsteemis |
Võib tekitada kahju
teiste lindude poegade ja munade hävitajana. Toob kasu
kahjurputukate hävitamisega ja soodustab kakuliste pesitsemist,
kes looduses võtavad meelsasti üle haraka vanu pesi. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu looduskaitse
alla, kuid arvukus on mõnevõrra langenud. Rahvusvaheliselt on tema
staatus "soodsas seisundis" ja arvukus stabiilne.
|