Roherähn

Liiginimi eesti keeles	Roherähn
Liiginimi ladina keeles	Picus viridis
Rahvapäraseid nimesid	Kusilasesööja, kusilaserähn, roheline rähn, roheline ähn, hall tikas, hall rähn, hall rui, meltsas, mölsas, malsas, melts, malts, metsas.
Suurus	Kehapikkus 30-36 cm, tiibade siruulatus 40-42 cm, kaal 180-220 grammi.
Levik	Levinud Euroopa sega- ja lehtmetsavööndis, Vahemeremaades ja Kaukaasias. Eesti asub roherähni levila põhjapiiril.
Arvukus	Eestis põhimõtteliselt välja surnud, üksikuid isendeid võib veel leiduda Saaremaal.
Elupaik ja -viis	Seotud peamiselt kultuurmaastikuga – leht- ja segametsade, puisniitude, puiskarjamaade, parkide ja aedadega. Kasutab elupaiku, kus sipelgad on kergesti kättesaadavad. Levila põhiosas tavaline lind suurtes linnaparkides.
Ränne	Enamasti paigalind.
Toitumine	Eelistatuim toit on sipelgad ja nende munad, keda perioodil korjab maapinnalt või uuristab maa seest välja. Sööb ka maapinnal ja puutüvedes elutsevad kahjureid ning nende tõuke. Vähesel määral toitub marjadest ja seemnetest.
Pesitsemine ja areng	Pesaõõnsuse raiub ta lehtpuu tüvesse, enamasti kasutab haaba. Pesitsemisajal kõlab pidevalt roherähni vali hüüd, mida teevad nii isas- kui ka emaslind. Maikuus muneb 5-9 muna, haudumisel osalevad mõlemad vanemad võrdselt. Pojad väljuvad pesast tihti enne lennuoskuse omandamist, juuni lõpus.
Ohustatus ja kaitse	Kuulub kaitstavate linnuliikide II kategooriasse. Arvukus on Eestis viimase saja aasta jooksul vähenenud 10-100 korda, praeguseks põhimõtteliselt lokaalselt välja surnud. Peamiseks arvukuse vähenemise põhjuseks peetakse nii naabermaades kui Eestis poollooduslike koosluste, ennekõike puisniitude ja puiskarjamaade kadumist. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik soodsas seisundis ja maailma mastaabis arvukus tõuseb.