Roherähn

Sageli kutsutakse hallpea-rähni roherähniks - on ju temagi rohelist värvi. Roherähn on aga täiesti eraldi liik, kes, erinevalt täiesti tavalisest hallpea-rähnist, on Eestis praeguseks ülimalt haruldane. Nii emas- kui isaslinnul on pikalt punane kiird ja mustaga piiratud valge silm. Samuti on roherähnil haberiba, mis emasel on üleni must, isasel aga keskelt punane.

Viimase 100 aasta jooksul on roherähnist kui tavalisest linnust saanud Eestis väga haruldane liik. Esiteks on siin tema levila põhjapiir, meist lõuna pool elutseb ta terves Euroopas, Vahemeremaades ja Kaukaasias ning on seal endiselt täiesti tavaline. Teiseks liigi kadumise põhjuseks võib olla siinsete sobivate elupaikade kadu. Neile meeldivad lagedad alad, mis vahelduvad metsatukkadega, kus leiduks eriealisi puid. Eelistatud on lehtpuude valdavusega puistud. Nii meil kui naabermaades olid roherähnide populatsioonid aga peamiselt seotud poollooduslike kooslustega, eelkõige puisniitude ja puiskarjamaadega, mille asemel tänapäeval kasvab võsa. Üksikuid isendeid võib veel leiduda Saaremaal, aga põhimõtteliselt võib seda liiki lugeda Eestis väljasurnuks.

Kuna roherähni meelistoiduks on sipelgad ja nende munad, on ka tema elupaigad seotud sipelgatega. Nende levila põhiosas, kus roherähn on arvukas liik, elutsevad nad meelsasti ka suuremates linnaparkides. Erilise toiduobjekti tõttu toitub roherähn erinevalt teistest rähnidest enamasti maapinnal, uuristades sipelgaid maa seest välja. Vähesel määral on toiduks ka marjad ja seemned. Siiski saab roherähn puukoore alt lisatoitu, samuti rajab ta teistegi rähnide kombel puu sisse pesa. Pesaõõnsuse raiub ta lehtpuu tüvesse, enamasti kasutab haaba. Pesitsemisajal kõlab pidevalt roherähni vali hüüd, mida teevad nii isas- kui ka emaslind. Maikuus muneb 5-9 muna, haudumisel osalevad mõlemad vanemad võrdselt. Pojad väljuvad pesast tihti enne lennuoskuse omandamist, juuni lõpul.