 |
 Leevikese hääl
|
Leevike
Leevike on suur, jämeda kaela, suure
pea ja töntsaka nokaga jässakas vintlane. Tema tiivad ja saba on pikad
ja mustad, päranipulaik valge, tiival hallikasvalge vööt, selg hall,
pea must. Sugupooli on lihtne eristada alapoole värvuse järgi -
isaslinnul on see erepunane, emasel hallikasbeež.
Leevike on levinud suuremas osas Euraasiast. Eestis on tegu tavalise linnuga, keda sageli arvatakse ainult talvel meil viibivat. Talvel on nad tõepoolest valge lume taustal kergesti tähelepandavad, otsides süüa aedadest ja toidumajadest. Muudel aastaaegadel on neid vähem märgata, kuid tegelikult on tegu arvuka pesitsejaga - Eestis pesitseb 70 000 - 100 000 haudepaari leevikesi.
Suurem osa leevikesi on paikseid, kuid
on ka rändavaid isendeid. Alates oktoobrist lahkub osa isendeid
lähipiirkondadesse talvituma, samas tuleb põhja poolt veel rohkemgi
leevikesi nende asemele. Märtsis-aprillis naasevad linnud oma
pesitsusaladele.
Leevike elutseb eelkõige kuusikutes,
aga ka teistes okas- ja segametsades. Võib vähemal määral esineda ka
lehtmetsadel, puisniitudel, parkides ja kalmistutel. Põhitoiduks on
okas- ja lehtpuude seemned, võrsed ja pungad, noored lehed ja õied.
Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi.
Pesa rajatakse tavaliselt madala kuuse
otsa, harvem kadaka või tiheda lehtpõõsa sisse, 0,5-4 meetri
kõrgusele. Paaritumisrituaali alguses emaslind võtab noka vahele mõned
kõrrekesed (demonstratiivne vihje pesaehitusele) ja teeb
väljasirutatud eeskehaga kergelt pöörlevaid liigutusi. Pesamaterjaliks
on raod ja kõrred. Mais muneb leevike 4-7 muna, mida haub emane üksi
14-16 päeva - seniks isane toidab teda. Pärast koorumist viibivad
pojad pesas 15-16 päeva ja neid toidavad mõlemad vanalinnud.
Tavaliselt munetakse suve jooksel veel teinegi kurn, soodsates oludes
isegi kolmas.