Naaskelnokk
Kahlajate sekka kuuluv naaskelnokk on oma nime saanud kõverat naasklit meenutava noka järgi. Nokk on pikk, peenike ja musta värvi ning pisut ülespoole kaardunud, kusjuures isaslinnul on see võrreldes emasega tunduvalt pikem ja kõveram. Linnu jalad on samuti pikad ja värvuselt hallikassinised, sulestik on aga must-valge.
Euroopa parasvöötme mererannikuil on naaskelnokk levinud väga hajusalt - Eestist ja Lõuna-Skandinaaviast Vahemereni, kusjuures meil seadsid naaskelnokad end püsiva pesitsejana sisse võrdlemisi hiljuti. Hoopis suurem osa levilast asub Musta mere ja Kaspia mere kandis, kust ulatub Mongooliani välja. Rändlinnuna asuvad nende talvitusalad Aafrikas, kusjuures Lõuna- ja Ida-Aafrikas on populatsioone, kes elavad seal aastaringselt. Eestis leidub neid ainult läänerannikul ja saartel ning pesitsejana on nende arvukus väike - vaid 150-250 haudepaari. Läbirändel on neid siiski veidi arvukamalt. Kevadel saabuvad nad aprillikuu jooksul. Äraränne toimub mõnel aastal juba juuli esimeses pooles, teinekord alles augusti keskpaigas. Üksikuid linde võib näha veel septembri keskel.
Naaskelnokk ehitab oma pesa vee vahetusse lähedusse või vette mõne mätta või muu sarnase peale. Emasind muneb sinna 3-4 muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud vaheldumisi, kokku 23-25 päeva. Juuni alguses kooruvad pojad, kes kuu lõpuks või juuli alguseks juba lennuvõimesutuvad.
Sarnaselt teistele kahlajatele toitub ka naaskelnokk madalas vees või märjas liivas elavatest selgrootutest, näiteks pisivähilistest, veeputukate vastsetest, limustest jne. Erinevalt teistest kahlajatest naaskelnokk aga igal sammul oma jalgu veest välja ei tõsta, vaid lohistab neid läbi vee. Toitu otsides kõnnib lind allalastud peaga, seda aeglaselt ühelt poolt teisele poole liigutades.
Naaskelnokk on arvatud Eestis II looduskaitsekategooriasse, olles siin oma levila piiril. Ohuks on röövlus, samuti sagenevad tormid, mis ujutavad vee lähedale ehitatud pesad üle. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu siiski soodsas seisundis oleva liigiga, samas on arvukus langemas. Maailma mastaabis on suureks ohuks veel veereostus, samuti maakasutuse muutused ning intensiivne põllumajandus ja urbaniseerumine talvitusaladel.