| Liiginimi eesti
keeles |
Pöialpoiss |
| Liiginimi ladina
keeles |
Regulus regulus |
| Rahvapäraseid
nimesid |
Käblik, kuldpea, idi,
nõgeselind |
| Suurus |
Kehapikkus 8,5-9,5 cm, tiibade siruulatus
13,5-15,5 cm, kaal 4,5-7 grammi. |
| Levik |
Levinud Euroopas ja Aasias, samuti
Atlandi ookeani saartel (Kanaarid, Assoorid). Euroopas hõlmab
levikuala enamuse maailmajao pindalast. Aasias on levik katkendlik,
ulatudes Sahhalini ja Jaapanini. Eestis üldlevinud haudelind. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 200 000 - 300 000
haudepaari. |
| Elupaik ja -viis |
Pesitseb metsades,
eelistades kuusikuid. Harva esineb ka suurtes parkides ja
kalmistutel. Pesitsusajal elutseb paaridena, sügisel ja talvel
hulgusalkades. Päevase eluviisiga. |
| Ränne |
Esineb Eestis aastaringselt. Osa isendeid
rändab sügisel edelasse, pehmema kliimaga aladele. Asemele tulevad
põhjapoolsemad pöialpoisid, kellest suur osa rändab läbi meie alade
kaugemale edelasse, osa aga talvitub siin, liitudes talveks paigale
jäävate kohalikega. |
| Toitumine |
Põhitoiduks on väikesed putukad, nende
vastsed ja munad. Talvel toitub ka okaspuude seemnetest. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesa on kerakujuline ehitis, mis ripub
kõrgel oksa küljes. Pesa ehitab emaslind ja kasutab selleks sammalt,
samblikku, ämblikuvõrku, sisemuse vooderdab sulgedega. Pesa valmides
muneb 7-13 punakat pruunikaspunase kirjaga muna. Kuna pesa on väike,
munetakse munad mitme kihina. Haudumine kestab 14-17 päeva. Pärast
koorumist toidavad poegi mõlemad vanalinnud. Pojad lennuvõimestuvad
16-21 päevaselt. Pärast pesast lahkumist jäävad nad veel mõneks
ajaks pesa lähiümbrusesse. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu Eestis
looduskaitse alla. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik
soodsas seisundis, kuid langeva arvukusega. Karmidel talvedel
hukkub suur osa põhjapoolsest asurkonnast, kuid sellised langused
on lühiajalised ja populatsioon taastub kiiresti.
|