Pöialpoiss

Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 4-7 g. Tal on rohekas ülapool ja määrdunudvalge alapool. Pöialpoisi silm on suhteliselt suur ja tume, otsekui pipratera, nokk peenike ja terav. Kiirul on kollane mustade servadega triip, kus isaslinnul on ka oranže lisandeid. Tavaolukorras on isaslinnu oranži pead raske märgata, kuid ärritunult ajab ta peasuled laiali, paljastades kollase alt oranži tooni. Pisikesele linnule kohaselt on ka tema hääl ülipeenike ja kuuldav ainult vilunud kõrvale. Vanemas eas inimestele, kes kõrgeid helisid enam ei kuule, võibki pöialpoiss täiesti kuuldamatuks jääda.

Pöialpoiss on levinud Euroopas ja Aasias, samuti Atlandi ookeani saartel. Euroopas hõlmab tema levikuala enamuse maailmajao pindalast. Aasias on aga levik katkendlik, ulatudes siiski Sahhalini ja Jaapanini. Eestis on tegu üldlevinud haudelinnuga. Osa isendeid rändab sügisel edelasse, pehmema kliimaga aladele. Asemele tulevad põhjapoolsemad pöialpoisid, kellest suur osa rändab läbi meie alade kaugemale edelasse, osa aga talvitub siin, liitudes talveks paigale jäävate kohalikega. Sügisel ja talvel võivad moodustuda ka pöialpoiste ja tihaste segasalgad.

See väike linnuke on alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid, kes on tema põhitoiduks. Talvel võivad pöialpoisid ka okaspoode seemnetest toituda.

Pöialpoiss pesitseb kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele. See on kerakujuline ehitis, mille ehitab emaslind, kasutades selleks sammalt, samblikke, ämblikuvõrku jms, sisemuse aga vooderdab sulgedega. Pesa valmides muneb ta sinna 7-13 punakat pruunikaspunase kirjaga muna. Kuna pesa on väike, munetakse munad mitme kihina. Haudumine kestab 14-17 päeva, pärast koorumist toidavad poegi mõlemad vanemad. Lennuvõimestumine toimub 16-21 päeva vanuselt, kuid pärast pesast lahkumist jäädakse veel mõneks ajaks pesa lähiümbrusesse.

Liik ei kuulu Eestis looduskaitse alla. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva, kuid langeva arvukusega liigiga. Karmidel talvedel hukkub suur osa põhjapoolsest asurkonnast, kuid sellised langused on lühiajalised ja populatsioon taastub kiiresti.