Kukkurtihane

Vaatamata oma nimele ei ole kukkurtihane tavaliste tihastega, näiteks rasva- või sinitihasega, eriti lähedane sugulane, kuigi varem tõepoolest nii arvati. Tegu on pisikese pruunika linnuga, kellel on peenike terav nokk putukate püüdmiseks, helehall pea ja punakaspruun selg. Isaslindudel on silma ümber must mask.

Kukkurtihane tegutseb ainult veekogude ääres soistes võsastikes ja roostunud kallastel, toitudes peamiselt putukatest ja ämblikest. Tegu on meile suhteliselt hiljuti lõunast sisse rännanud linnuga. Eestis oli esimene teadaolev pesitsemine Matsalu looduskaitsealal 1954. või 1955. aastal. Sellest ajast saadik on nende arvukus järjekindlalt tõusnud, ulatudes Eestis nüüd 400-600 haudepaarini. Nende levila hõlmab suurt osa Kesk- ja Ida-Euroopast ning Aasiast kuni Kesk-Hiinani välja - Eesti alad on nende levila põhjapiiriks. Neid leidub sagedamini Emajõe ääres, Pärnumaal, Läänemaal ja Harjumaal.

Pesitsusajal on ta vähe tähelepandav ja ta olemasolu avastatakse sageli alles sügisel lehtede langemise järel paremini silma paistvate pesade järgi. Kukkurtihase pesa kujutab endast peente okste tipus rippuvat valkjat piklik-kerajat kinnist kukrut, mille ühel küljel on torukujuline ripats - sissepääsutunnel. See keerukas ja vastupidav ehitis on valmistatud taimekiududest ja -villast ning võib säilida mitu aastat. Pesa ehitamist alustab tavaliselt isaslind, kes teeb valmis pesa aluse ja välisseina. Pesa sisemuse vooderdab aga emaslind. Seejärel muneb ta sinna 6-8 valget muna ja haub neid 12-15 päeva. Poegade toitmisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Umbes kahenädalastena lahkuvad pojad pesast.

Kuigi Lõuna-Euroopas on tegu paigalinnuga, on siinsed talved kukkurtihasele siiski liiga karmid, mistõttu oma levila põhjaosas pesitsevad isendid rändavad talveks Vahemere äärde. Kevadel saabuvad nad meile aprillis, soojadel kevadetel võib esimesi isendeid kohata isegi märtsi viimastel päevadel. Sügisel aga lahkutakse septembri lõpus või oktoobri alguses.