Kadakatäks

Kadakatäks on varblasest pisut väiksem pruunikirju värvuline. Talle on iseloomulikud lai hele kulmutriip ja kollakaspruun tumedatähniline päranipuala. Isaslinnul on kurgualune ja rind kergelt oranžkreemikad. Kehakujult on ta "matsakas", lühikese saba, aga üsna pikkade jalgadega.

Tegu on üle kogu Euroopa levinud haudelinnuga, Eestis on tegu suhteliselt arvuka liigiga. Kuigi nime järgi võiks seda eeldada, pole kadastikud sugugi kadakatäksi kõige tüüpilisemateks elupaikadeks. Ta eelistab avaraid maastikke, nagu niidud, karjamaad, metsaservad, raiesmikud, põlendikud, aga esineb ka niiskemates paikades: rabades ja madalsoodes. Sageli võib teda näha mõnel madalal põõsal või tugevamal rohuvarrel püstiselt istumas, saba nõksutamas ja siis hoogsal madallennul minema lendamas, pärast mida sööstab uuele istepaigale.

Toidupoolist kogub kadaktäks rohurindest ja maapinnalt. Põhiliselt toitub ta väikestest selgrootutest, nagu mardikad, kahetiivalised, liblikad, nende röövikud, kiletiivalised, ämblikud, limused, ussid jne.

Kevadel saabuvad kadakatäksid oma talvituspaikadest Kesk-Aafrikas, jõudes kohale aprilli lõpus või mai alguses. Kohe pärast saabumist asutakse pesaehituse kallale. Pesa rajatakse maapinnale tiheda kaitsva rohu keskele lohukesse või teinekord ka mahalangenud puude juurte alla. Ehitusmaterjalina kasutatakse kuivi kõrsi, lehetükikesi ja sammalt, voodrina aga peenikesi rohujuuri, jõhve, karvu ja taimevilla.

Mai teisel poolel muneb emaslind 5-7 rohekat või sinakat muna, mida haub 12-13 päeva. Teist sama kaua veedavad koorunud pojad agaralt süüa nõudes veel pesas. Seejärel nad küll väljuvad pesast, aga ei oska veel korralikult lennata ega iseseisvalt toituda. Nii abistavad vanemad neid veel tervelt 2-3 nädalat. Lennuvõimeliseks saavad esimesed noored kadakatäksid juunikuu viimastel päevadel. Juuli lõpul või augusti algul algab aga kogunemine väikestesse salkadesse, et septembris Aafrika poole teele asuda.

Kadakatäks ei kuulu Eestis kaitstavate liikide hulka, kuid arvukus on nii Eestis kui maailmas üldiselt langemas. Ohuteguriks võib olla intensiivne põllumajandus, aga ka jahipidamine rändavatele ja talvituvatele isenditele.