Puukoristaja

Puukoristaja on suure pea, pika terava noka ja lühikese kaelaga lind, kes tegutseb peamiselt puudel. Sulestiku ülapool on sinakashall, alapool valge või oranžikasbeež. Musta nokka jätkab näol kuni kaelani must silmatriip. Sabaalune on isaslindudel tumedam punakaspruun, emastel aga heledam pruun.

Vilka linnukesena ronib puukoristaja jõnksuliselt ja järskude liigutusega, kuid osavalt mööda oksi ja tüvesid, olles ainus meie lindudest, kes suudab ronida ka pea alaspidi. Erinevalt rähnidest või porrist ei kasuta ta puutüvel ronides toetuseks oma saba. Seevastu on tal ebaharilikult pikad varbad ning teravad ja tugevad küünised, mille abil puu külge kinnituda. Puukoristaja lend on enamasti lühimaaline ja lainjas. Tema tiivad on lühikesed ja suhteliselt ümarad. Harva laskuvad nad ka maapinnale - siis kulgevad nad hüpeldes.

Puukoristaja elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsustega puid. Veebruari lõpus ja märtsi alguses kuuldub üha sagedamini puukoristaja laulu. Naabrite kohtumised piiril muutuvad üha lärmakamaks, linnud erutuvad rohkem ja täpsustavad piire tülides ning ägedas võitluses. Sagenevad ka mängud, kus isaslind emaslinnu kõrval oksal vilistab ja nõksatavaid kummardusi teeb. Peagi ongi aeg pesaehituseks. See rajatakse puuõõnsusse, tavaliselt vanasse rähnipesasse, või pesakasti. Ehitusmaterjalina kasutatakse kasetohtu ja männikoore õhukesi ebemeid. Pesaava tehakse vajaduse korral savi või pori abil väiksemaks. Aprilli lõpus või mai alguses muneb emaslind 6-8 valget roostepruunide ja hallide laikudega muna, mida haub 13-18 päeva. Poegade toitmisega tegelevad mõnemad vanalinnud, kuni nende lahkumiseni pesast 23-26 päeva vanuselt.

Puukoristaja on kogu oma levila ulatuses paiga- ja hulgulind, keda võib meil kohata aastaringselt. Tegu on ka tavalise külalisega talvises lindude söögimajas, kes kartmatult koos tihastega pundis võib olla.

Eestis ei ole puukoristaja looduskaitse all. Kuigi rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tegu soodsas seisundis oleva liigiga, siis mitmel pool puukoristaja levilal on nende arvukus lokaalselt oluliselt langenud või on liik lokaalselt sootuks välja surnud. Selle peamiseks põhjuseks arvatakse olevat intensiivne metsamajandus ja elupaikade killustumine lageraiete tõttu. Nimelt on puukoristajale oluline, et elupaigas oleks vanu õõnsustega puid. Teiseks puuduvad nad sageli väikestest metsafragmentidest, eelistades suuremaid, katkematuid metsaalasid.