 |
 Jõgitiiru hääl |
Jõgitiir
Jõgitiir on välimuselt väga sarnane randtiiruga, aga erinevalt viimasest leidub teda ka siseveekogude kaldail. Samuti saab jõgitiiru randtiirust eristada musta nokaotsa järgi - randtiirul see puudub. Keha on jõgitiirul valdavalt valge ja jalad helepunased, saba on väga sügava sisselõikega.
Jõgitiiru levila jääb laiale alale põhjapolaarjoone ja põhjapöörijoone vahele, kus ta pesitseb enamasti rannikute läheduses, aga puudub Põhja-Ameerika läänerannikul. Eestis on ta tavaline lind.
Tiiru lend on kerge ja väsimatu, kuid
aeglased tiivalöögid on väga järsud. Nii võib ta osavalt õhus putukaid
püüda. Teisal jälle jääb ta vee kohale seisma, rapleb tiibadega ning
jälgib hoolega allolevat vett, siis järsku tõmbab tiivad kokku ja
viskub vette, seejuures võib ta vahel täiesti vee alla kaduda. Nii
püüab ta kalu. Jõgitiirude seas on levinud toiduparasitism. See
tähendab seda, et üks lind võib korraldada kalapüügist väsinud
liigikaaslasele rünnaku ja saagi endale haarata. See õnnestub 10%
juhtudest, aga võtab nii palju energiat, et tasub ära ainult suurte
kalade puhul või kui kalapüüdmine on vihmase ilma tõttu raskendatud.
Tegu on uudishimulike lindudega, kes
politseinike kombel korda valvavad ja kõva lärmi teevad, kui läheduses
on kiskja või hoopiski inimene. Küllap selle tõttu on neid rahvasuus
kutsutud ka merepolitseinikeks.
Pesa ehitab jõgitiir saartele või jõe-järve kaldale lopsakama taimestiku varju, ära ei põlga ta ka puude ja põõsastega asustatud kohti. Elatakse suurtes kolooniates, kus pesade vahekaugus on harilikult kolm meetrit. Taimedega vooderdatud pinnaselohku munetakse tavaliselt kolm muna. Haudumine algab nagu teistelgi tiirudel peale esimese muna munemist ja kestab kolm nädalat.
Koorunud poegadest nooremad surevad
tihtipeale nälga, aga teised lennuvõimestuvad 24. elupäeva paiku.
Varem käivad nad küll pesast väljas, aga sööma tulevad ikka koju.
Septembris rändavad jõgitiirud kaugele, meilt enamasti Aafrika
lõunatippu talvitama. Tagasi Eestisse saabuvad nad aprillis.