Turteltuvi

Turteltuvi on väike ja sale, umbes rästasuurune tuvi. Erinevalt meie teistest tuvidest, kes on peamiselt hallikad, on turteltuvi põhivärvideks hoopis pruun, valge ja õrnroosa. Lisaks on neil valge-mustavöödiline kaelalaik ja oranži silma ümber paljas punakas naharõngas.

Elupaigana eelistavad nad hõredaid metsi või põldudevahelisi puistuid. Samuti elutsevad nad lagendike või heinamaadega vahelduvatel inimasulate lähedastel metsastel kultuurmaasikel. Üldiselt on nad levinud Euraasia metsa-, metsastepi-, stepi- ja vahemerelises vööndis, samuti Põhja-Aafrikas. Eestis on turteltuvid väikesearvulised haudelinnud - siin on nende levila põhjapiir. Sellest hoolimata on nende arvukuse languse kiirus murettekitav.

Turteltuvi ehitab oma pesa madalasse põõsasse või hekki umbes 2-3 meetri kõrgusele. Pesa on kipakas, koosnedes ainult hõredast oksakihist ja lagunedes tavaliselt üsna ruttu pärast pesitsemist koost. Tuvidele iseloomulikult on kurnas vaid kaks muna. Haudumisel osalevad mõlemad vanalinnud ja see kestab 15-16 päeva. Poegi toidetakse kuni lennuvõime saavutamiseni 18-19 päeva pärast koorumist. Tavaliselt on turteltuvidel suve jooksul kaks, vahel ka kolm kurna.

Rändlinnuna lahkuvad turteltuvid meilt juba septembris. Lõunasse rändab kogu Euraasia pesitsuspopulatsioon, mitte ainult põhjapoolsemad asurkonnad. Talvitusalad asuvad Kesk-Aafrikas ja sealt naastakse kevadel aprillis.

Eestis ei ole turteltuvid looduskaitse all, küll aga on nad Punase Nimestiku järgi hinnatud kriitilises seisundis olevaks liigiks, kuna nende arvukus on 3 põlvkonna jooksul langenud rohkem kui 80%. Ka maailma mastaabis on nende arvukus languses ja liik hinnatud ohustatuks. Looduslikeks vaenlasteks on neile peamiselt erinevad kakud ja kullid, asulate läheduses elavate turteltuvide peamisteks vaenlasteks on aga kassid. Lisaks ohustab neid inimteguritest sobivate elupaikade kadu võsa mahavõtmise ja põllumajanduse intensiivistumise tõttu. Samuti on Vahemeremaades tegu populaarse jahilinnuga, keda kütitakse massiliselt.