Händkakk

Händkakk on umbes rongasuurune ümara pea, pika kiilja saba ja ümaraotsaliste tiibadega kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Kreemikashallile näokettale vastanduvad mustad silmad ja kollane nokk. Tiivapealne on ühtlaselt tumedavöödiline. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja ühtlaselt jämedavöödiline.

Tegu on Euraasia metsavööndi linnuga, kelle levikuareaal ulatub Skandinaavia poolsaarest läänes Korea poolsaare ja Jaapanini idas. Eraldi elavad populatsioonid on veel Kesk-Euroopa mägistel aladel Balkanil ja Karpaatides. Mandri-Eestis on ta suhteliselt laialt levinud haudelind, kuid Saaremaal ja Hiiumaal haruldane. Händkakk on paigalind, kuid karmi talve korral võib ajutiselt otsida pelgupaika lõuna poolt, kus lumeolud on soodsamad ja toit kergemini kättesaadav.

Händkakk pesitseb väga mitmesugustes vanemates metsades, eelistades vanemaid kuuse ülekaaluga metsi. Tähtis on sobiva pesakoha olemasolu. Ta võib pesitseda kulliliste või ronkade mahajäetud pesades, aga sobivad ka mahukad puuõõnsused või kõrgelt murdunud kännutüükad.

Peamiselt toitub händkakk erinevatest närilistest ning tema arvukus sõltub oluliselt ka sellest, kui hea hiireaasta parasjagu on. Võimalusel ja vajadusel püüab ta ka linde ja kahepaikseid, harvem kalu ja vähke.

Händkaku looduslikud vaenlased on eelkõige suured kakulised ja muud suuremad röövlinnud. Samuti nugis, kes on enam ohtlik poegadele ja munadele. Kõige suuremaks ohuks on siiski inimene. Händkakk on eestis looduskaitse all, kuuludes kaitstavate liikide III kategooriasse. Teda ohustab elupaikade kadumine ja nende kvaliteedi langus. Mida vähemaks jääb vanu metsi, seda vähemaks jääb ka pesitsemiseks sobivad tüügas- ja õõnepuud. Varem on olnud märkimisväärseks ohuks ka vaenamine inimese poolt nn kullisõdade käigus.