 |
 Kuldnoka laul |
Kuldnokk
Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Talvel on nende kuldkollane nokk tume ja kogu sulestik kaetud kollakasvalgete tähnidega. Tegu on väga seltsiva ja uudishimuliku linnuga, kes väljaspool pesitsusaega tegutseb alati salkadena või koguni suurtes parvedes.
Kuldnokad on üldlevinud haudelinnud
kogu Euroopas ning ka Eestis on nende arvukus suhteliselt suur.
Liigagi edukalt on inimesed neid introdutseerinud ka väljaspool
Euroopat. Praeguseks on kuldnokk võõrliigina nuhtluseks kogu
Põhja-Ameerikas, samuti Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal,
rikkudes seal kohalike ökosüsteemide tasakaalu.
Teda pole asjata kevadekuulutajaks nimetatud - rändlinnuna saabub kuldnokk meile juba märtsis või koguni veebruari lõpus, kui põlde katab veel lumi. Kuldnoka pesitsusterritoorium üksnes isikliku pesakasti või puuõõnsusega. Pesakasti valivad välja tavaliselt isaslinnud. Kui meeldiv pesa on leitud, jääb isaslind selle lähedusse ning asub valju ja kõlava häälega paarilist peibutama. Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli, kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni, aga ka inimtekkelisi helisid, näiteks auto sireeni või ukse kääksumist.
Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja, mis on moodustatud mitmesugustest kõrtest, puulehtedest, karvadest ja muust pehmest materjalist. Munad on munetud mai alguseks ning nende väljahaudumise eest kannavad hoolt nii emas- kui isaslind. Pojad kooruvad 13-15 päeva pärast. Poegade toitmisega on ametis samuti mõlemad vanemad, kes tegelevad sellega varavalgest videvikuni. Alguses tassitakse neile väikesi putukaid, mõne päeva pärast juba röövikuid ja vihmausse. Täiskasvanud kuldnokad tarvitavad ka taimset toitu - seemneid ja pungi. Noored lendavad pesast välja juba 20. elupäeval ning liituvad teiste pesakondadega ja vanalindudega. Algab hulguelu põldudel ja luhtadel, kuid juba juuli lõpul seavad osad kuldnokad ennast rännuteele. Kuldnokkade ränne, sh läbiränne Eesti aladelt võib kesta kogu sügise. Pehme talve korral võib väike hulk isendeid ka Eestisse talvituma jääda, eriti saartele ja rannikule.
Kuldnokk ei kuulu looduskaitse alla. Looduslikeks vaenlasteks on talle kullilised ja kakulised, poegi ohustavad ka oravad, varesed ja kärplased. Suur osa täiskasvanud kuldnokki hukkub varakevadel raskete ilmastikutingimuste tõttu, samuti vastu kõrgepingeliine lennates. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on tema loodusliku levila piires tegu soodsas seisundis oleva liigiga, kuid arvukus on langemas.