Aed-põõsalind

Aed-põõsalind on ühtlaselt pruunikashall väike linnuke heledama alapoolega. Tema sulestikus puuduvad erilised tunnused, mis iseenesest on ka üks tunnus! Aed-põõsalind on rahutu ja püsimatu lind, kes hüpleb pidevalt putukaid otsides rohttaimestikus või puuvõrades ringi. Ta ei ole just arg linnuke, see-eest aga ettevaatlik.

Aed-põõsalinnu laul on üks meeldivamaid linnulaule. Tema laul on kiire ja ühtlane vile, mis meenutab kivide vahel tõtleva mägiojakese vulinat. Aed-põõsalind saabub meile mai keskpaiku. Tavaliselt saabuvad isaslinnud varem kui emaslinnud. Isaslind asub kohe peale saabumist usinasti ehitama viimistlemata mängupesi ning hiljem püüab emaslinnu tähelepanu köita mängupesade näitamisega. Seejuures võtab ta noka vahele rohukõrrekesi ja hüpleb püstises asendis pesa poole. Pesal seistes näitab ta emaslinnule ikka veel noka vahel olevat pesamaterjali, lendab uuesti oksale ja kergitab üht tiiba. Kui emaslind on ühe mängupesadest pärispesaks välja valinud, ehitatakse pesa ühiselt lõpuni.

Pesa ehitavad linnud noore puu otsa, põõsasse või rohttaimestikku. Vahel võib pesa leida ka nõgestest või sõnajalgadest. Pesa ise on väga korratult ja kohevalt kuivadest rohukõrtest kokkukuhjatud ehitis. Pesas olevad aed-põõsalinnu munad on valkjad, kirjatud mitmesuguse suuruse ja kujuga hallide ja helepruunide laikudega. Haub peamiselt emaslind, keda isaslind vahel ka asendab. Enamasti tegeleb isaslind aga pesapaiga valvamisega ja laulmisega. Tugeva häirimise korral haudumise ajal võivad linnud pesa üsna kergesti hüljata.

Poegi toidavad vanalinnud putukatega. Kahenädalastena pesast lahkudes ei oska pojad veel lennata ning peituvad okstesse ja lehestikku. Vaenlase lähenedes hakkavad vanalinnud tihti vigast teesklema.

Aed-põõsalinnud lahkuvad meilt augustis ning rändavad talvituma Aafrikasse, Sahara kõrbest lõunasse.