| Liiginimi eesti
keeles |
Pruunselg-põõsalind |
| Liiginimi ladina
keeles |
Curruca communis
|
| Rahvapäraseid
nimesid |
Härjaööbik, lobiseja
põõsalind, pajuharakas |
| Suurus |
Kehapikkus 13-15 cm, tiibade siruulatus
18-23 cm, kaal 13-21 grammi. |
| Levik |
Levinud Euroopa ja Lääne-Aasia metsa-,
stepi-, poolkõrbe- ja vahemerelises vööndis. Eesti levinud vastavalt
sobivate pesitsuspaikade olemasolule. Talvitusalad asuvad Kesk- ja
Ida-Aafrika savannides. |
| Arvukus |
Eestis pesitseb 300 000 - 500 000
haudepaari. |
| Elupaik ja-viis |
Elutseb peamiselt kultuurmaastikel, kus
leidub mitmesugust põõsastikku: kraavivõsad, hõredad puistud,
madalad kuusehekid. Samuti leidub teda poolavamaastikul, eeskätt
põõsasniitudel ja -soodel. |
| Ränne |
Rändlind. Saabub maikuu jooksul. Lahkub
augustis ja septembri esimesel poolel. |
| Toitumine |
Kevadel ja suve esimesel poolel toitub
peamiselt putukatest, keda otsib põõsaste okstelt ja lehtedelt.
Sügisel sööb ka mitmesuguseid marju. |
Pesitsemine ja
areng
|
Pesitsusterritooriumi valib isaslind, kes
saabub tavaliselt umbes nädal enne emaslinde. Isaslind ehitab suure
hulga mängupesi, jätab need aga seest vooderdamata. Emaslind valib
ühe nendest pesadest ja viib ehituse lõpule. Pesa rajatakse
rohttaimestiku varju maapinna kohale, harvem kõrgemale ning see
koosneb kuivadest kõrtest ja taimevillast. Emaslind mune 4-6 rohekat
hallide ja pruunide laikudega muna, mida hauvad mõlemad vanalinnud
11-13 päeva. Pärast poegade koorumist soojendavad ja toidavad neid
mõlemad vanalinnud. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast
kahenädalastena, häirimise korral ka varem. |
| Ohustatus ja kaitse |
Ei kuulu Eestis
looduskaitse alla. Rahvusvaheliste ohuhinnangute järgi on liik
soodsas seisundis ja tõusva arvukusega. Lähitulevikus võib ohuks
olla talvitusalade kõrbestumine. Pesitsusaladel aga on ohuteguriks
elupaikade kadu intensiivpõllumajanduse tõttu.
|